Broken glass people





















Neid on kaks suuremat valdkonda: esimesed on katkise klaasi inimesed, kes on katkised ja liimimatud. Nagu tühi ruum kaadrite vahel. Keegi ei oska sellega midagi kasulikku peale hakata, seega see lõigatakse lihtsalt tühjusesse eimiskiks. Nendega on põhimõtteliselt samamoodi.

Teised (ehk klaasikillurahvas) tunnevad lihtsalt, et nad on killustunud. Et nende eri osad
tahavad eri asju. Klassikaline klišeenäide, et süda ütleb üht ja pea teist, eks.
Need kaks sorti jagunevad kumbki veel omakorda paranejateks, kes ajapikku suudavad oma killud kokku korjata ja tervikuks liimida ning minnalaskjatest, kes on selleks kõigeks lihtsalt liiga väsinud. Nad võibolla suudavad end kokku liimida, ent on minetanud jõu kilde koos hoida.

Kõige hullem on, et ma ei tea, kumba klaasikillurahva sorti ma kuulun... Kas ma olen paraneja? Või minnalaskja? Või on need kaks lihtsalt sama protsessi eri etapid? Sellised, mida peab läbi põdema, et tunda end taas tervikuna?

Ilmselt vahet pole. Hea on see, et mina ja mu killud saame hästi läbi ja loodame suurepärast paranemist.

Gewoon een gedachte. Just a thought. Lihtsalt mõte.

"The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirious of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awwww!"

- Jack Kerouac

I want to put everything on slow motion, so I could experience it more thoroughly.







Ja üldsegi, mida sina teed oma käekestega?

Lately I`ve been working hard to melt into the wallpaper,

because I feel as if noone sees me anymore.

Ame ni mi Makezu - Not losing to the rain

by Kenji Miyazawa

not losing to the rain
not losing to the wind
not losing to the snow nor to summer`s heat
with a strong body
unfettered by desire
never losing temper
cultivating a quiet joy
every day four bowls of brown rice
miso and some vegetables to eat
in everything
count yourself last and put others before you
watching and listening, and understanding
and never forgetting
in the shade of the woods of the pines of the fields
being in a little thatched hut
if there is a sick child to the east
going and nursing over them
if there is a tired mother to the west
going and sholdering her sheaf of rice
if there is someone near death to the south
going and saying there is nothing to be afraid
if there is a quarrel or suit to the north
telling them to leave off such waste
when there is drought, shedding tears of sympathy
when the summer is cold, wandering upset
called a blockhead by everyone
without being praised
without being blamed
such a person
I want to become

Täna kuu aega tagasi hakkas valus. Vahepeal annab järgi ja siis tuleb uuesti. Mõnikord hullemini mõnikord vähem. Aeg-ajalt ununeb selleks, et end veel valusamalt meelde tuletada.


Kaotamine on kõige suurem valu. Pettumus, viha, raev, ebaõiglustunne ja kadedus on köömes selle kõrval, mida tähendab kaotada lähedane inimene. Inimene, keda oled teadnud kogu oma eluaja, ent pole veel jõudnud tundma õppida. Sest pole olnud aega. AEGA! Millal ometi on piisavalt AEGA??

Photography to me is catching a moment which is passing, and which is true.

- Jacques-Henri Lartigue