neljapäev, mai 29, 2008

Maailm on ikka üks väike koht. Kõik tuleb mingil moel ringiga ikka samasse tagasi, kust ta alustas.

Avasin pool tundi tagasi Areeni, sirvisin ja sirvisin ja sattusin poolkogemata lugema artiklit Juhan Viidingust, enne kui päris korralikult lugema hakkasin, vaatasin pilti lehekülje keskel, kus oli kujutatud Juhanit väikse poisina. Ütlesin, et: "Oh kui armas, isa vaata, kui armas oli Juhan Viiding väikse poisina," ja näitasin isale ka seda pilti. Isa võttis ajalehe enda kätte, jäi nagu pisut mõtlikuks ja vaatas korra nii sügavalt pilti, et mulle tundus, et nagu vaataks ta pildist läbi, kusagile mujale, nagu näeks ta pildil rohkemat kui viieaastast imearmsat põngerjat.
"Jah, on küll armas. Sa ikka teadsid, et me olime temaga tuttavad?"
Mu peas kostus üks suur PÕMM, nagu oleks keegi mulle kaikaga lagipähe lajatanud.
"MIDA?"
Ja siis isa jutustas. Jutustas, et Juhan Viiding oli hea sõber minu isa hea sõbra Jüri Bärgiga, kes elas Meriväljal ja Juurus ja kes hea meelega kõiki oma sõpru endale külla kutsus. Jüri Bärg oli omamoodi huvitav isiksus, mu isa on mulle temast ikka päris palju rääkinud. Tema jutlused on.. hämmastavad, kuigi (häbi tunnistada) suhtusin neisse väikse trotsi ja eelarvamusega nagu usku ja religiooni käsitlevatesse tekstidesse ikka.
Igatahes, tagasi Juhan Viidingu juurde. Mu isa ja Juhan kohtusid siis ikka päris palju, arvestades seda, kui tihti nad mõlemad Jürkaga läbi käisid. Istusid saunas ja rääksid törtsu juttu, arutlesid maailma asjade üle ja.
Just Jürka juures sooritas Juhan aastal 1995 enesetapu, lõigates läbi oma veenid.
Vaatasin hetkelise õudusega väikese ja pagana armsa inglinäoga poisikese pilti enda ees laual.
"Miks?"
Isa arvas, et ta oli veidi liiga tundlik selle maailma jaoks. Et kogu see halb jõudis talle liiga ligidale. Et ta lasi selle liiga ligidale, lasi sellel haiget teha ja põdes kroonilist maailmavalu.

Uskumatu.
Ma olen nii palju lugenud Juhan Viidingu tekste ja hoidnud peast kinni, et appi, kuidas nii saab? Kuidas saab nii täpselt sõnadesse seda kõike?

Ja nüüd tuleb mu isa ja ütleb, et Juhan oli Jürka hea sõber. Jürka! Mees, kes on ilmselt mind oma põlvil hüpitanud ja meie ruudulise vakstuga köögilaua taga koos veinipudeliga istunud. Jürka, kes oli mu isa üks lähedasemaid sõpru ja kes uppus Vormsi saarel 1999. aastal. Ja Juhan Viiding...????

USKUMATU.

kolmapäev, mai 28, 2008

Mul on praegu raske ja halb.





Olen ääreni täis kahtlusi ja kardan, et ma kaon ära. Jah just kaon ära, kogu selle saasta sisse, mis mind ümbritseb ja endasse uputada püüab. Veel saan hingata. Kauaks, ei tea.

pühapäev, mai 25, 2008

Pühapäev. Vabandust, ma haigutan korraks.

Jaa. Uskumatu, et nüüd kaks päeva veel ja siis järmise nädala teisipäev ja siis ongi see jama läbi. LÄBI. Kõlab liiga hästi, et olla tõsi, kas pole?


Ma vaevlen mingi pisikese kriisi käes vist jälle, pluss olen ma pisut nagu pettunud endas. Aga ma pole veel kindel. Eks aeg näitab.
Kutsuge mind keegi Tartu, hirmus Tartuisu tuli eile ega taha enam üle minna.



Luuletasin. Vahepeal. Shocking, right?

***


Inimesed,
Kes kaovad ära
Polekski nagu päris inimesed
Vaid hoopis varjud

Nad ilmselt oskavad
Piisavalt hästi valetada
Ja suud kinni hoida

Kui taheti kehasid
Andsid nemad hinge ka
Ja võeti,
Võeti kogu täiega

Niiet seal nad nüüd siis on,
Kehatud, hingetud
Ja nii kuradi kadunud

Nad leitakse ilmselt sealt,
Kuhu nad kukkusid
Aga ma ei usu,
Et neid enam otsitaksegi
Sest noh,
Seda pisikest tüdrukut Inglismaal
Ei leitudki ju üles

Ega seda poissi Pärnus

Aga nad ei osanud ju valetada ka
Ega suud kinni hoida
Ja nemad kaotati ära
Meelega,
Et nad oskaksid valetada
Ja suud pidada

Tuleb välja,
Et see kõik
On nii kuradi loogiline,
Et vastik hakkab
Ära ütle iialgi, mida sa arvad
Ja kui ütled, siis ära tõtt räägi

Sind ei otsita nootadega jõe põhjast
Ega koertega metsast
Analüüsidega haigestunud kehast
Või lennukiga kõrbest
Sa ei jookse kusagil nurga taga verest tühjaks
Ega nuta end surnuks mingis keldris
Kuhu päike iialgi ei ulatu

Lihtsalt pea suu
Keel hammaste taga
Ja pane silmad õigel ajal kinni

Siis on kõik hästi
Su keha jääb sulle
Ja kui veab,
Siis hing ka
Aga süda jääb mustaks
Ja hing räpaseks
Ja see on juba sinu enda mure,
Et kuidas ja kas üldse
Sa neid enam kunagi puhtaks saad


***



Mul on jälle midagi viga. Soolasin täna kolmandat korda sel nädalal toidu üle. Lootusetult.
Mu vanaema muigaks väga tähendusrikkalt selle peale, aga katsuge teie ainult muiata. EI. EIEIEI. Ei ole nii hull. Veel.

neljapäev, mai 22, 2008

Kahtlen endas ja kõiges muus. Raske on.
Randmele on kirjutatud kaipaus ( igatsus-soome k.), tuleb tunnistada, et tähendus on küll veidi imal, ent see on üks maailma ilusamaid sõnu.




Luuletasin vahepeal. Jaa.


***


Sellistel udustel päevadel,
Mis nagu meenutaks tänast,
Aga samas ei meenuta ka,
On mul tunne,
Et keegi suleb just samal ajal
Esimest (ja võibolla viimast) korda
Oma läbipaistvaid silmalauge

Ma ei jaksa nende peale
Praegu rohkem mõelda
See on ju elu
Ja nii ju peabki olema,
Et keegi suleb
Ja keegi avab

Noh, mina praegu sulen
Ennast oma kesta

Sobran mälestustes
Ja leian uusi pilte
Vanadest armastustest
Nad pole ka põrmugi muutunud
Vaid on ikka samad,
Pruunisilmsed ja armsad

Nemad ei pannud silmi kinni
Vaid naersid maailmale näkku
Nii nagu mina
Ei ole kunagi osanud

Ma pigem panen silmad kinni,
Jooksen verd
Ja pisaraid

Just sellepärast ongi
Mul vaja kedagi
Pruunisilmset ja armsat,

Ja noh, need vanad armastused,
Nad pole ka põrmugi muutnud


***






Rufus Wainwright laulab praegu natuke liiga valjult, et ta ei taha armastust vaid hoopis seksi ja kohe kui tal tuju tuleb. Ta laulab küll ilusti, aga hetkel ma temaga nõus ei ole. Tühi on olla.
Ja näed, rääkisingi jälle sellest, millest ma ei taha rääkida. Pagan. Aga mõnikord vist võib ja peab.

teisipäev, mai 20, 2008

Nüüd oleks vaja kedagi, kes vaataks sügavalt silma ja ütleks, et armas Lee, ära muretse, küll kõik korda saab. Seekord läheb kõik hästi ja nii nagu sa tahad.


Ma kuulaks ta rahulikult lõpuni, naeraks ja saadaks ta kusagile sügavalt roppu kohta.
Või lehvitaks keskmist näppu natuke.



Ma palun vabandust, et ma nii kuri olen, aga praegu ma lihtsalt ropendaks südamest umbes 15 minutit järjest ja siis oleks ikka veel halb.
Ootan, oh kuidas ma ootan, et see koolijama ükskord läbi saaks.
Aga see ei lõpe vist enam mitte kunagi ära.



Ja mõtted on endiselt liiga kaugel. Aga las nad olla.
Seni on hea, et nad aeg-ajalt sinna eksivad.

esmaspäev, mai 19, 2008

Haa, mind nii lihtsalt juba mingisuguse geograafia proovieksamiga tappa ei õnnestu. Aga päris hea katse, tuleb tunnistada. Tublid.
Peale mõrvakatset jõudsin koju ja hakkasin Tammsaare "Tõde ja Õigust" lugema, täpsemalt siis neljandat osa. Kuradi kurat, ma ei saa aru, miks peab Tammsaare nii valusalt kurbi kohti oma raamatutesse pikkima? Ma pole vist ühegi teise autori puhul nii palju lugedes silmi pidanud pühkima. No kulge, kas teil ei lähe südame alt õõnsaks selle Indreku ematapmise kirjelduse peale? Ja siis on muidugi see koht, mida ma äsja lugesin. Kui te olete lugenud või üldse kuulnud midagi sellest 5-köitelisest romaanist, siis ilmselt teate, et iga osa on sisult ja võibolla ka stiililt totaalselt erinev. Käesolev IV osa meenutab ülesehituselt vast kõige enam üht klassikalist seebiooperit. Jaa. Kõik mehkeldavad kõigiga ja naised on uskumatult lollid ja terve elu keerleb mingisuguse seltskonda kuulumise kinnisidee ümber. Selle seltskonna nimel ohverdatakse siis abielusid, üüratult raha, suhteid ja väärikust. Ent kõige valusamini näitavad ajastu naiivsust leheküljed, mis kirjeldavad ühe täiesti süüdimatu naise (proua Itami) lohakust oma lapse suhtes, kes lõpuks siis selle hoolimatuse tagajärjel ka sureb. Ja alles peale oma beebi surma mõistab vaene debiilikust proua Itam, et see kõik oli vist ikkagi kuidagi tema süü. VIST. Ja hakkab oma last lõpuks ometi armastama. Ent ta taipab kõike alles liiga hilja. Nagu enamik inimesi.
Aga ta läheb oma taasavastatud emaarmastusega õõvastavalt kaugele, tellides kunstnikult surnud lapse maali ja kutsudes fotograafi, et too tema külma ja kanget last pildistaks. Miks? Sest see tõstis teda seltskonnas aina kõrgemale positsioonile. Ja ehk tahtis ta ka oma südant rahustada. Ma ei tea, ma ei mõista, kuidas saab midagi rohkem armastada kui oma last.
Aga te ju teate ka, millised on minu suhted lastega. Eks.
Ja siis tuleb veel see lollakas Tammsaare oma valustäpsete kirjelduste ja nõelteravate detailidega, nii valusate ja nii teravatega, et ma ei saa seda surnud last enam silme eest.
Kõige tipuks jäin ma magama ka veel. Aga see polegi kõige hullem.




Luuletasin. Jaa, vahepeal. Poleks arvanudki, eks?




***



Üks vastik
Pühapäevahommikune
Minnalaskmismeeleolu
Ma ei tea,
Kas tohib seista stoilise rahuga
Ja vaadata,
Kuidas ma kulgen mööda
Täiesti valesid radu
Ja räägin võõra häälega mõtteid,
Mis nagu ei kuulukski mulle

Ma ei tea,
Kas nii tohib,
Ent siin ma seisan
Ja ausalt öeldes
On mul üsna ükskõik,
Et kas need rajad
Ka kunagi kuhugi viivad

Ma lihtsalt seisan
Ja lasen sellel
Võõraks muutunud kehal tühjast joosta verest,
Karjuda, valetada, nutta, ekselda
Ja endast liig suuri tükke rebida

Ma palun vabandust,
Et ma nii rahulikult,
Aga ma tõesti ei oska enam
Ennast kuidagi aidata

Need on need pühapäevad
Ja hommikud,
Mil laseks kõigel minna
Kui ei teaks, et homme
On jälle esmaspäev
Ja loodetavasti paistab päike
Ja enam ei ole nii raske nii tühi
Nii lootusetu olla

Aga paistab,
Et lootust siiski veel on,
Sest homme
On kõigi eelduste kohaselt
Siiski taas esmaspäev



***




Ma ei suuda enam ära oodata, et millal need jamad juba ükskord läbi saavad. Kool jms ma mõtlen. Aga veidi veel, lõpp juba terendab silme ees.
Oleks vaid jaksu vastu pidada.

laupäev, mai 17, 2008

Täna õhtul on ideaalne õudusfilmi ilm, tühi korter ja vastikuid paranoiasid täis Lee. Õnneks tuleb telekast Red Hot Chili Peppersi laivkonsa aastast 2006, praegu rokib Scar Tissue ja mingid tibensid karjuvad, aga see ei sega bändi nautimast ja jaa, ma laulan praegu kõva häälega kaasa. Naabritest ei ole veel kahju. Ja üldsegi, Anthony laulab praegu isegi rohkem mööda kui mina.

Oodake, ma proovin endale nüüd sisestada, et see peaks mind teoreetiliselt lohutama.
Ei aidanud.
Aga laulmist ma ei lõpeta, haa, paras sulle, sa vastik alumise korruse Ilmar, ma teen sulle tagasi KÕIK need korrad, mil ma olen olnud sunnitud pead vastu seina tagudes kuulama George Michaelit öö läbi. Mine ise persse. On küll parem olla nüüd, jah, aitäh küsimast.






Ja luuletasin, vahepeal.


***


Taaskord hulkusime purjuspäi
Mööda kollaseid suitsuseid tube
Ja vihmamärgi tänavaid

Taaskord mängisime klaveril duetti
Ja teistele valetasime,
Et oleme eksinud

Taaskord ulgusime kuu poole
Nagu kaks näljast hunti
Ja rohelistena põlesid
Silmad me peas

Me kumbki
Ei kõhelnud uste taga,
Vaid jalutasime neist läbi
Ja tundsime endid kõikvõimsatena
Ravisime üksteisel vähki
Ja toitsime südamevalu,
Sest kõigest hoolimata
Unustasime me pidevalt,
Et hommik saab alati seda raskem,
Mida kauem õhtul pudelipõhjadest
Otsida sind

Taaskord petsime hiilgavalt teisi
Ja viletsalt iseennast

Eksisime ära Moskva metroos
Ja ükskord kevadel üksteises

Hirm muutus võõraks,
Sest me olime ju ometigi
Põgenemise maailmameistrid

Jah,
Me olime kõikvõimsad,
Vähemalt senikaua
Kuni jätkus seda,
Millega häguseks muuta võib meeli

Me petsime, võitsime
Ja uskusime
Kuni tuli hommik
Ja tõde mõjus nagu
Lahtise käega löödud kõrvakiil

Sundrehabilitatsioon reaalsusesse:
Veel mõned kõrvakiilud,
Täpsed ja hoolikalt sihitud,

Kibe kohv
Ja veel kibedam hommik



***



Eksin mõtetega pidevalt valedesse kohtadesse ära. Aga see meeldib mulle. Praegu.
Muidu möödub elu geograafia lainel. Esmaspäeval proovieksam. Ärge olge kadedad.

kolmapäev, mai 14, 2008

Ma hakkasin täna mõtlema, et ma usun vist liiga vähestesse asjadesse.
Ma ei usu, noh, sellesse, millest ma ei räägi. Ei kirjuta ka üldjuhul. Või noh, tegelikult kirjutan, aga välja ei ütle. Väldin.

Miks? Ei tea. Ma pole ju veel kunagi seda ise kogenud. Ega pole ka niimoodi haiget saanud, et võiks sellist käitumist armidega õigustada.
Armid on, aga hoopis teised.


Ma ei usu mõnikord inimestesse. See on juba raskem juhus. Sest inimestesse peab uskuma ja nende peale peab lootma. Muidu ei saa üldse olemas olla.


Hoopis teine lugu on headuse ja maailmaga. Leian, et siiani on mu elu üpris muretu ja võib isegi õelda, et teiste silme läbi õnnelik olnud. Aga õnnelik ma pole. Vähemalt praegu mitte. Ehk ei oska ma hinnata seda, mis mul on. Ehk ei olegi põhjust õnnelik olla.
Alati kui ma nii räägin, kuulen ma ühte häält oma peas, see kuulub mu isale ja ütleb:"Katus on ju pea kohal, toit laual ja riided seljas, mida sa veel tahad?" Aga päris nii lihtsalt need asjad ei käi. Ei, ma ei väida, et mul oleks raske või halb elu, ei, sugugi mitte. Lihtsalt, millestki väga olulisest jääb puudu. Väga puudu.


Jumalast ma rääkida ei taha. See on liiga isiklik. Ja pealegi, ma ei tea ju veel midagi. 18 aastat ei ole piisav aeg, et omandada mingeid suhtumisi või hoiakuid või arusaamu. Mina näiteks tunnistan ausalt üles, et ma ei kavatsegi sellistele asjadele mõelda enne kui ma olen pisutki maailma ja inimesi näinud ja tundma õppinud. Ja läbi nende ka ennast paremini mõistma hakanud.


Ning siiski, kõige vähem on mul usku iseendasse. Loodetavasti muutub see mõnel ilusal päeval, kui ma suudan ennast ka enda silmis tõestada, kuid praeguseni pole ma seda suutnud.





Aga võiks ikkagi luuletada. Vahepeal.




***



See juhtus Tartus
Ühel õhtul maikuus
Kui üksindus
Karjus mõistusest kõvemini

See juhtus Tartu maikuus
Ja maitses
Pargitreppide ja veini moodi

Jah,
See maitses Tartu
Ja sinu moodi
Ja voolava vere moodi ka

Sa jätad kipitava haava,
Mis ei parane enam kunagi ära
Aga ma lihtsalt pidin
Ennast tol korral sinusse uputama
Sest viina ega klaase meil polnud
Ja Emajõgi oli ka nii kuradi kaugel

Tegelikult uputan siiani
Sest sina oled ainus,
Kellesse mul veel usku on

Viin ei aidanud

Ja jõgi on ikka veel
Nii kuradi kaugel




***








Ja nüüd. Nüüd ei usu ma enam tükk aega, aga ma siiralt arvan, et varsti on helgem olla.

teisipäev, mai 13, 2008

















Tunnen üha enam ja enam, et seisan millegi ilusa lõpu äärel.
See teeb haiget.




Luuletan ka, vahepeal.





***



Pettumuse kibe maik
Põletab suud kui
Mõtled, et ehk
On homme parem

Sa ei usu seda isegi

Proovid pühkida
Huultelt valusaid mälestusi
Ent need
On sinna igaveseks sööbinud,
Räägivad sinu eest
Kui keegi teeb haiget
Ja peegeldavad endid
Sinu liiga sügavates
Pruunides silmades,

Kust ei oska ma
Peale valede
Enam midagi
Välja lugeda

Mõtlen, et
Ehk on homme parem,
Ega usu seda isegi


***






Uni tundub kättesaamatu ja lubamatu luksusena. Proovime siiski. Kui vaja, siis varastan. Olen meeleheitel. Ja noh, kes poleks, kui magaks sama vähe kui mina viimasel ajal.

esmaspäev, mai 12, 2008

Tegelikult ei ole sugugi raske mustast august välja saada, retsept on päris lihtne, tuleb muuta oma põhimõtteid vastavalt olukorrale ja reegleid väänata ja endaga vaielda ja teha kõike hoopis vastupidiselt sellele, mida retsept soovitab.



Prima Vista oli ülilahe, või noh, vähemalt see osa, mida mina nägin oli. Tuubil täis huvitavaid ja kordumatuid inimesi ja nende veel huvitavamaid lugusid. Ja nad kõik meeldisid mulle, ükskõik, millised nad ka polnud. Tartu on üldse maailma kõige parem koht ja Pärnus oli ka äge jalutada ja vestelda Edviniga enne põrgulikku bussisõitu Tallinna tagasi.

Aga neid teisi päris luuletajaid ja päris kirjanikke kuulates hakkab kõhe. Sellepärast ka siis see must auk. Tekib tunne, et mina ei oska/ei jaksa/ei viitsi/ei suuda/ei saa mitte kunagi nii ja ega sealt saagi midagi ilusat tulla, kui peas vasardavad lisaks peavalule ka sellised mõtted. Aga vist läheb paremaks. Peab minema, proovisin ma ennast enne lohutada, aga ma ei tea. Eks näis. Lootust mul veel on, niiet kõige jubedam vast polegi.





Enne kirjutasin siia veidi asjalikumat juttu, aga Blogger arvas, et see on kaka ja jooksis kokku. Ilmselt oli tal õigus, sest mul pole juba õieti kaks päeva mitte midagi öelda olnud. Mõtted on mujal. Vastikult kaugel ja vales kohas ka veel pealekauba.






Ahjaa. Luuletame siis näiteks vahepeal.



***


Oma roostes käega
Jätad punakaid plekke
Mu heledale ihule
Armas kevad,
Ära enam löö
Pussnuge rindu
Ma ei jaksa paraneda
Ei jaksa armkudet kasvatada

Ja ega need plekidki
Vist enam välja tule


Üks raske pühapäevahommik
Naeratab oma kolme hambutu suuga
Ja lehkab liiga magusa veini
Ja heledapäiste tüdrukute järgi
Asi pole selles,
Kes sa oled,
Lihtsalt minus pole ruumi
Sinu ja su rahutuse jaoks,

Armas kevad,

Torka parem silmad peast,
Et ei peaks nägema
Selle maailma häbi


Ainult ära löö enam
Pussnuge rindu,

Seal on niigi valus


Ja plekid võiksid ka
Jätmata jätta
Enne kui ihu
Pesust auklikuks kulub


***





Vahelduseks nurrun nüüd pisut. Ja tunnistan praegu ausalt, et kõigest hoolimata on ilus olemas olla. Mjäu.

laupäev, mai 10, 2008

Deliirium

Üldiseloomustus:

Deliirium e. segasusseisund viitab alati raskele ajudüsfunktsioonile, millel on konkreetsed somaatilised põhjused.

Kliiniliselt on olulisel kohal:
1) teadvuse selguse häired
2) kognitiivsete funksioonide halvenemine, mis väljendub segasuse (isik on desorienteeritud ajas, kohas ja ka enese isikus) ja sihipäratu rahutusena.
3) sageli ilmnevad kahtlustamine, visuaalsed ja taktiilsed hallutsinatsioonid ning väljendunud unehäired



Midagi sellist vahelduseks. Must auk ja puha. Ei ole hea, aitäh, et keegi ei tundnud huvi.


Luuletasin, vahepeal, või ma ei teagi. Vist jah.


***


Ühel neljapäeva õhtul
Mõtlesin, et läheks Tartu
Või siis hoopis hulluks
Läbi sinu tumesiniste kardinate,
Millega varjad silmi

Läheks ja võtaks kaasa
Kübara, mantli ja raha

Käed jätaksin tasku
Taskud jätaksin koju

Ehk ei tuleks
Enam iialgi tagasi

Või tuleks ja jääks
Mõnikord läheks tasakesi jälle
Selleks, et jääda ära

Ja tuleks ikka ja alati tagasi.



***





Õnneks on inimesi, kes jaksavad olemas olla.
Aitäh, L.

esmaspäev, mai 05, 2008

Näete, armsad sõbrad, mul on jälle mingi jonnimistuju olnud, saite minust pea nädalakese puhata.
Jah. Tegelikult peaks teile siia mingi päev nüüd pikemalt kirjutama, sest vahepeal - noh, ütleme ausalt - on asjad olnud päris tobedad ja mõnikord päris armsalt naiivsed.


Aga luuletasin, vahepeal.



***


See on vist nii,
Et kõik julgevad
Hingata alles siis
Kui sina
Enam ei tuksle,
Ei oska enam
Nii valusalt nõelata

Lõpeta, kallis,
Nüüd kohe
LÕPETA

Mu õhk hakkab
Jälle otsa saama
Ja sinu silmades
On jälle nikotiiniplekid
Sa räägid jälle nii
Nagu sa tahaks
Maha lõigata
Mu pikad süsimustad juuksed,
Mis sest, et mul polegi neid
Ja naerdes tantsida
Kui teiste surm
Ei suutnud tappa meid
Ja asjad, mis pole väärt
Tasuvad ennast ise ära

Lõpeta, kallis
Nüüd kohe
LÕPETA

Mina ei jaksa enam mäletada,
Et meie elu
Peab alati käima
Kellegi teise surma arvelt,
Mis kurva ja trööstituna
Lehkab kevadiselt tolmustel tänavatel



***

Oh ja kui ma homme jõuan, siis topin ma siia pilte ka sellest asjandusest, millega merel käia saab. Ja see on üle mõistuse ilus. Jaaa.


Aga praegu teen näo, et olen üks äärmiselt füüsikalembeline noor neiu ja loodevavasti lähen nüüd siis õppima. (HAAAAA, nagu ma ise ka seda usuks.)