aheimidagi.

2010-12-09T11:41:00.005+02:00

Broken glass people

Neid on kaks suuremat valdkonda: esimesed on katkise klaasi inimesed, kes on katkised ja liimimatud. Nagu tühi ruum kaadrite vahel. Keegi ei oska sellega midagi kasulikku peale hakata, seega see lõigatakse lihtsalt tühjusesse eimiskiks. Nendega on põhimõtteliselt samamoodi.

Teised (ehk klaasikillurahvas) tunnevad lihtsalt, et nad on killustunud. Et nende eri osad
tahavad eri asju. Klassikaline klišeenäide, et süda ütleb üht ja pea teist, eks.
Need kaks sorti jagunevad kumbki veel omakorda paranejateks, kes ajapikku suudavad oma killud kokku korjata ja tervikuks liimida ning minnalaskjatest, kes on selleks kõigeks lihtsalt liiga väsinud. Nad võibolla suudavad end kokku liimida, ent on minetanud jõu kilde koos hoida.

Kõige hullem on, et ma ei tea, kumba klaasikillurahva sorti ma kuulun... Kas ma olen paraneja? Või minnalaskja? Või on need kaks lihtsalt sama protsessi eri etapid? Sellised, mida peab läbi põdema, et tunda end taas tervikuna?

Ilmselt vahet pole. Hea on see, et mina ja mu killud saame hästi läbi ja loodame suurepärast paranemist.

2010-12-06T12:30:00.003+02:00

Gewoon een gedachte. Just a thought. Lihtsalt mõte.

"The only people for me are the mad ones, the ones who are mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirious of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing, but burn, burn, burn, like fabulous yellow roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes "Awwww!"

- Jack Kerouac

2010-10-27T03:15:00.002+03:00

I want to put everything on slow motion, so I could experience it more thoroughly.

Ja üldsegi, mida sina teed oma käekestega?

2010-10-20T00:50:00.005+03:00

Lately I`ve been working hard to melt into the wallpaper,

because I feel as if noone sees me anymore.

2010-10-19T11:33:00.004+03:00

Ame ni mi Makezu - Not losing to the rain

by Kenji Miyazawa

not losing to the rain
not losing to the wind
not losing to the snow nor to summer`s heat
with a strong body
unfettered by desire
never losing temper
cultivating a quiet joy
every day four bowls of brown rice
miso and some vegetables to eat
in everything
count yourself last and put others before you
watching and listening, and understanding
and never forgetting
in the shade of the woods of the pines of the fields
being in a little thatched hut
if there is a sick child to the east
going and nursing over them
if there is a tired mother to the west
going and sholdering her sheaf of rice
if there is someone near death to the south
going and saying there is nothing to be afraid
if there is a quarrel or suit to the north
telling them to leave off such waste
when there is drought, shedding tears of sympathy
when the summer is cold, wandering upset
called a blockhead by everyone
without being praised
without being blamed
such a person
I want to become

2010-10-05T22:15:00.003+03:00

Täna kuu aega tagasi hakkas valus. Vahepeal annab järgi ja siis tuleb uuesti. Mõnikord hullemini mõnikord vähem. Aeg-ajalt ununeb selleks, et end veel valusamalt meelde tuletada.

Kaotamine on kõige suurem valu. Pettumus, viha, raev, ebaõiglustunne ja kadedus on köömes selle kõrval, mida tähendab kaotada lähedane inimene. Inimene, keda oled teadnud kogu oma eluaja, ent pole veel jõudnud tundma õppida. Sest pole olnud aega. AEGA! Millal ometi on piisavalt AEGA??

2010-09-19T23:20:00.005+03:00

Photography to me is catching a moment which is passing, and which is true.

- Jacques-Henri Lartigue

2010-09-16T23:38:00.003+03:00

Ära ära ehmata.

See tabab kõiki erinevat moodi. Mind tabas see ühel varasügisesel esmaspäevahommikul. See oli alguses lihtne telefonikõne teises toas kellelegi teisele. Kõrv aga hakkas tabama asju ja lauseid, mille põhjal hakkas sisikond halba aimates vaikselt jäätuma.
Ta lõpetab kõne, paneb telefoni lauale ja käed tasku. Ta ohkab kinnise ukse taga. Ja ma juba tean. Tal pole vaja ust avada, veelkord ohata, ega seda välja öelda. Ma loodan südamest, et ma eksin, aga ma juba tean.

Järsku muutub inimese puuduolek tuntavaks igas väikses nurgas. Ja järsku muutub süda väikseks armetuks känkraks, kuhu ei mahu kogu see ära.

Mis sest, et me polnud nii lähedased. Mis sest. Veri on paksem kui vesi.
Vesi. Teda on viimasel ajal üldse palju. Katusel, pilvedes, lompideks jaotatuna, silmanurgas, puulehtedel, padjapüüris, vihmaveerennis. Viimasel ajal on olnud teda rohkem kui üldse vist enne kokku minu jaoks.

Mõnikord on nii, et asjad peavad muutuma. Lihtsalt peavad. Selleks, et teistel oleks hea ja endal ka. Teinekord on nii, et asjad muutuvad. Lihtsalt muutuvad. Kelleltki luba küsimata. Mina pole ammu enam mina ise ja samas olen ma viimasel ajal rohkem mina ise kui ma kunagi varem olnud olen.

See kõik on nii keeruline. Sügis teeb kõik keerulisemaks, kui peaks. Jälle.

2010-08-05T12:10:00.002+03:00

"I wish I could throw off the thoughts which poison my happiness, but I take a kind of pleasure in indulging them."
- Frédérick Chopin

2010-07-24T15:01:00.005+03:00

Sellest, kui valged on ööd

ja kui üksildased on kassid kell 3 öösel

Kool lõppes enne jaanipäeva. Siis oli jaanipäev. Siis oli paar päeva puhkust. Ja siis algas peale.
Laste- ja noortelaagris kasvatajana töötamine oli huvitav ja mitmekesine töö: sai kaklusi lahutada, alaealistelt alkoholi konfiskeerida ja öösiti uurida, et millisest telgist tulevad need hääled, mis ei tohiks üheski laste- ja noortelaagris üldse kostuda.

Saarte noorte asju ajan ka vahepeal. Neid on palju ja see on hea. Tunnen, et teeme õigeid asju õige eesmärgi nimel. See annab sellise kuulumistunde. Ja see on hea. Hea on tunda, et see on See.

Elu muutub nii kiiresti, et ise ei pane tähelegi. Suvi jookseb eest ära ja järgi talle ei jõua.
Inimesi on palju ja nad on kõik nii erinevad. Erinevad mulle ja maailmale. Neid on häid ja noh, vähem häid.

Ülikool on endiselt suur küsimärk. Võib-olla on põhjused nii mõnegi jaoks valed, aga nad on minu põhjused ja ei peagi teiste jaoks tähtsad olema. Ja kuidas saabki üks kahekümneaastane teada, mida ta tahab? Ta võib vaid aimata ja sellest iga kord ei piisa. Ei peagi piisama.
Aga eks näis, mis elu toob (mulle ei meeldi viimasel ajal selliseid kindlaid otsuseid teha enam, sest elu on õpetanud, et plaanid ei kehti). Jaa ja ilmselt toob ta selle, mis tulema peab.

Ööd on imeilusad ja magada ei raatsi. Suvi annab palju ja võtab palju. Kui ma öösiti koju tulen, siis ma peatun iga kord naabermaja akna all, et läbi klaasi kassi paitada. Ma ju tean, kui üksikud me kõik oleme öösel kell 3. Naljakas mõelda, et maailmas on hetkeseisuga 6,860,007,101 (muutumas sekunditega, eksole) inimest ja sa saad ikka olla nii üksi mõnikord.
Ja samas on kõigi nende inimeste seas mõned, kellega koos ei ole üksi olla. Mõned, kelle sa tunned ära.
Üldse, viimasel ajal on tunne, et asjad hakkavad paika loksuma ja äratundmisrõõm on imekaunis.

Ma arvan, et ma võin öelda, et ma olen õnnelik.

Ja kasski nurrub peale pai saamist veel pool tundi ja uinub teadmisega, et mõnikord kui on üksi olla, siis tuleb üks unine lokkis juustega tüdruk, kes paneb oma käe vastu klaasi ja naeratab.

2010-06-09T13:08:00.009+03:00

Sometimes I wish I was Alice, so I could tumble down the rabbit hole and disappear for a while. Drinking tea with Johnny Depp is ofcourse a bonus, too.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS Gilbert, Mad Hatter, John, Sweeney, Captain Jack, Victor, Willy, Rochester, Sir James Matthew, Mort, Sands, inspector Frederick, George, Roux, Bon Bon, Cesar, Ichabod, Spencer, Dean, Raoul, Raphael, Donnie, Gene, William, Don Juan, Ed, Sam, Axel, Edward, Cry-Baby, Glen ja paljud teised!

2010-06-02T23:18:00.002+03:00

THE UNBEARABLE LIGHTNESS OF BEING, and the unbearable heaviness of not being

"Anyone whose goal is 'something higher' must expect someday to suffer vertigo. What is vertigo? Fear of falling? No, Vertigo is something other than fear of falling. It is the voice of the emptiness below us which tempts and lures us, it is the desire to fall, against which, terrified, we defend ourselves."

Milan Kundera (1929 - )
The Unbearable Lightness of Being

Mu pea lõhub valutada. Homme on eksam. Eesti nüüdiskirjandus. Motivatsioon jättis mu maha ja ma nutan teda endiselt taga. Lahkuminekud on alati kibedad. Eesti nüüdiskirjandus. Peatselt saabuv kesköö. Peavalu. Olemise talumatu raskus. Peavalu. Eksam. Peavalu. Nii palju kergem oleks, kui vihma sajaks.

2010-05-23T19:48:00.003+03:00

Man kan inte lära gamla hundar sitta*

"H.C.A : Kui ma olin väike, ütles ema: Hans Christian, sa justkui arvaksid, et maailm kaob, kui sa silmad kinni pigistad. Ja tuleb tagasi kui sa silmad lahti teed. Ma küsisin: kas ei ole siis nii? Ta ütles: ei! Ei! Aga kui sa seda arvad, oled sa elus väga üksik. (Paus.) Väga. (Paus.) Üksik."

Mõtlen ise päris tükk aega, et mul on selle Hans Christianiga üks ühine joon.

Tsitaat Per Olov Enquisti raamatust "Vihmausside elust" (1981).

*Vanale koerale uusi trikke ei õpeta

2010-05-19T11:35:00.001+03:00

Pilt: Helina Kõrm

Ma ei tea enam, mis minust saab. Hammasrattad käivad üle ja vaibad tõmmatakse alt. Võõrad linnad ei ole enam head mu vastu ja ma tunnen end nähtamatuna.

Poen peitu ja ütlen, et mind pole enam siin. Kuni ma olen selgeks saanud ja tean, mida ma tahan.

Coldplay aitab.

2010-04-29T12:40:00.004+03:00

Foto: Melvin Sokolsky(?)

it's allright

'cause there's beauty in the breakdown

so let go

2010-04-12T18:02:00.002+03:00

Minä en ymmärrä, Je ne comprends pas, Nie rozumiem, Ich verstehe Sie nicht, Nu înteleg, No comprendo, Mi ne komprenas, Jag förstår inte, Mon tiledyz ug valasky, Ik begrijp het niet.

Ma ei mõista sind.

2010-04-10T13:44:00.002+03:00

Sest et pole liiga ammu.

Näe, luuletasin. Vahepeal.

***

the heart of the matter
beats slowly
but persistently
on and on
never stopping
never resting
and the magician
who had his audience
dissappearing
is laughing
at the slow motion world
around us
because whatever happens
there will always be spring
here in his heart of the matter
beating slowly
but persistently
on and on and on

***

Tere, kevad. :)

2010-04-05T19:41:00.002+03:00

Tsiteerides klassikuid,

"On the edge of the bridge there’s a poet who has made
sentences that sentence him to a lifetime of rain
because those words he placed in line surround his mind all of the time
they are sad
thanks to bad days he’s had...."

Lauri Teder,
maailmakuulus poeet/songwriter/minu armas sõber

2010-04-05T00:46:00.001+03:00

Vaata seda ja kõik on selgem.

Kõlab nagu lame kohvireklaam, aga töötab päriselt.

2010-04-01T11:53:00.004+03:00

Magritte

"Le Surréalisme, c`est la connaissance immédiate du réel."

"Surrealism is the immediate knowledge of reality."

- Magritte

Nõustume?

2010-03-31T19:55:00.002+03:00

Ärge muretsege, minuga on korras... Korras. Korras.

Ja kui tegelikult ka pole, siis vähemalt saab korda, kevad tuleb ja kui ta lõpuks kohale jõuab kogu täiega, siis on ju alati kõik hästi.
Kured on tähendusrikkalt pesas, jõed ajavad üle kallaste ja põldude asemel on järved. Varsti saab päikest ja lumikellukesi, sest lubadus kevadest ripub endisest lootusrikkamalt õhus.
Varsti!

(kui kaua see varsti juba kestnud on..?)
Aga lootust veel on. Minul vähemalt.

2010-03-04T13:59:00.003+02:00

Neljapäevad, nad ei meeldi mulle täna.

"She generally gave herself very good advice (though she very seldom followed it)."

Lewis Carroll

2010-03-03T10:47:00.002+02:00

Confused??

You have no idea, just how much.
Öelge teie siis, mis ma oma eluga peale hakkan. Palun?

2010-02-11T13:27:00.002+02:00

On some rare occasions images are better than words.

2010-02-09T14:30:00.002+02:00

Ma olen omadega sõlmes. Kõik asjad, mida ma olen alla surunud, sest mul pole nende jaoks aega olnud, kõik need asjad ütlesid järsku, et Nii, nüüd mulle aitab. Ma vajan lahendust. KOHE.

Ja nad kõik tulid korraga.

Nad kõik tulid korraga.
Kõik varjud mu minevikust, kõik vastamata jäänud küsimused, kõik tegemata jäänud otsused, kõik kirjutamata jäänud sõnad, nad KÕIK KÕIK KÕIK tulid korraga. Ja mina olen üksi. Üksi loendamatute sõlmedega.

Ta ütles, et ma hüüan sind öösiti. Ma ei imestanud. Ma usun, et sina ka mitte.
Tule ja sõlmi mind lahti. Tule tagasi mu juurde ja sõlmi mind lahti enne kui sõlmed liiga koomale tõmbuvad, enne kui kevad tuleb, enne kui ma päris segi lähen. Veel on aega. Tule!

2010-02-04T21:49:00.002+02:00

“Someday I’m going to have to start taking this whole mortality thing seriously.”

Senikaua.. [tsenseeritud]

2010-01-30T15:39:00.000+02:00

Olen vait ja lasen muusikal ja imekaunil videol ise rääkida.

2010-01-09T14:59:00.003+02:00

Lapsed mängivad õues lumesõda ja kelgutavad ja kilkavad ja torkavad lumememmele porgandi ninaks. Nende põsed on punased ja nende naer rõkkab majaseinte vahel.

Talv on rõõmus.

Kodusaarel külmutakse surnuks ja aknale joonistuvad jäälilled räägivad mulle lugusid külmetavatest lindudest ja kassikestest ja koeradest ja üksikutest vanainimestest, kellel ei ole enam kedagi.

Talv on kurb.

Talv on ilus. Ilus ja ohtlik. Külm ja sädelev. Aga ennekõike siiski ohtlik.

Ja külm.

2010-01-06T15:33:00.003+02:00

Kas SINA teadsid, et
...kulgetav kulg on püsitu kulg nimetav nimi on püsitu nimi nimetu on taevasmaa algus nimetu on musttuhandete ema..
?

Heliriba on siin. Kuula ja sa tead, mida ma olen terve päeva õppinud.

Jaa, terve päeva õppinud, targemaks saanud ja mingis mõttes jälle rumalam kui enne. Aga samas, see ju ei loe, sest nous sommes les fruits d`un même arbre. Mõistad mind?

2010-01-05T13:06:00.002+02:00

Piinlik vaikus sai läbi. NÜÜD.

Tere, mind pole siin ammu olnud. Selle eest olen olnud igal pool mujal.
Palju asju peaks rääkima ja soovima ja läbi arutama, aga kuna ma seda juba teinud pole, siis ilmselt pole ka vaja. Sest jõulud olid teil kõigil ju niikuinii lumised ja ilusad ja vana aasta lõppes hästi ja uus algas veel paremini. Eks?

Lumi on üks hea asi. Katab kinni kogu selle kolm kuud kestnud masenduse ja musta öö ja meeleheite. Teeb asjad lihtsaks, puhtaks ja heaks.
Eriti kui teda on palju, sajab pidevalt juurde ja sulab huultel.

Ma kirjutan vähem, sest ma ütlen ära enamuse asju, mida ma muidu kirjutanud oleksin. Ja ennast korrata tundub tobe ja ebavajalik. Rääkimine on ilus. Inimesed on ilusad.
Hakkan üle saama ühest mind kaua-kaua kummitanud halvast mälestusest. Üle saada aitab üks teine, väga hiljutine imeilus mälestus.

Muidu pole elul väga viga, ainult et ülikool ja kahtlused ja eksamid ja pooletunnised kõned Hollandist ja jäljed lumel ja kaelal ja juhused tekitavad palju segadust.
Olengi üks suur sasipundar. Haruta lahti mind, armas sõber, oleksin väga tänulik.

2009-11-26T21:20:00.002+02:00

ReklaammaalkeR

Esinen, jaa ESINEN :

Pimedate kuude II luuleõhtu E.Vilde Muuseumis, "Inimloomus"

Eduard Vilde Muuseum kutsub taas kõiki luulehuvilisi veetma õdusaid õhtutunde Eduard Vilde korteri saalis. Läbiv teema on "inimene", sest on ju tema maailmaruumi olevustest kõige erilisem ja mõistatuslikum. Inimese tõeline loomus tuleb ikka esile just rasketel aegadel ning seega ongi õige hetk kuulata, millised tahud inimese loomusest on paelunud meie selleaastaseid esinejaid. Ülle Kütsen on luule kohta öelnud: "Luule on võimalus rääkida sellest, millest muidu ei oska või ei julge - ühest teisest müstilisest maailmast".
Selle aasta teine “Pimedate kuude luuleõhtu” toimub 27. novembril kell 18.00, mil esinema on kutsutud Peeter Masing, Lee Rajando, Andres Ehin, Anete Kruusimägi. Luulet saadavad ja raamistavad klaverihelid, mille võluvad välja Liisa Hirchi käed Eduard Bornhöe perekonnale kuulunud klaverist.
Õhtu lõpetuseks on kõigil osalejatel võimalik õdusas teelauas autoritega lähemalt tuttavaks saada.
Olete teretulnud mõnusas seltskonnas talvekaamost peletama!

Sissepääs muuseumipiletiga.

Päriskuulutuses on üks hästi vana ja hästi halb luuletus ka. Ärge lugege.

Aga kuulama tulge ikka. Andres Ehini pärast võiks juba tulla.

Nägudeni!

2009-11-10T21:25:00.000+02:00

I know that you know how I feel.

2009-10-26T17:19:00.003+02:00

"Lumekuninganna," ütles ta mulle.

Ei pea vist mainima, et seda muinasjuttu ma küll ei oleks oodanud.

2009-10-19T23:25:00.002+03:00

Otsustasin, et nüüd sain ma küll päris pahasti haiget. Otsustasin, et tegelen sellega nagu naine. Otsustasin, et naised tegelevad sellega nii, et nad lõikavad juuksed lühemaks ja lakivad küüned punaseks. Otsustasin, et MINUGA enam selliseid asju ei juhtu. Otsustasin, et edasipidi olen targem.

Ja pessimist minus ütleb, et niikuinii läheb nii nagu alati. Iga kord läheb ju. Sestap otsustasin, et ma ignoreerin seda pessimisti (vähemalt natuke aega).

Klaasid on liiga pikalt tühjad olnud. Õues on kuldne sügis. Olen nii väsinud, et ei suuda konstrueerida keerulisemaid lausestruktuure kui lihtlause. Head ööd.

2009-10-09T14:11:00.003+03:00

I`m sick and tired of being sick and tired.

Pühapäeval jäin haigeks ja kogu see nädal on olnud üks pikk agoonia. Kardan õhtuti magada, sest unenäod on hirmsad ja vastikud. Aga uni on kogu aeg.

Sügis teeb rahutuks ja murelikuks. Tunnen end mingil määral petetuna. Nii paljudes küsimustes, millele vastuseid ei oska keegi anda. Tahaksin ära minna, kusagile kaugele ja mõelda asjad selgeks ja saada vastuseid. Te teate küll, kuhu mu süda mul minna käsib.

Igatsen midagi, millele ei oska nime anda. Võibolla on see üks lihast ja luust reaalselt eksisteeriv inimene. Ja selles pole ma ka kindel. Milles ma üldse veel kindel olen??

2009-09-24T23:35:00.002+03:00

No es perfecta, ja mis siis.

Väljas sajab vihma, aeg-ajalt naerab keegi kusagil kõva häälega. Toas on külm, aga mängib soe Hispaania muusika ja laual aurab kuum kummelitee. Lauanurgal poolelijäänud sketši peal lebab kiri minevikust, mida ma lihtsalt ei raatsi ära visata. Mõned mälestused on ju ilusad ka.

Eile õhtu oli kahe näoga, nagu enamik asju siin maailmas. Üks nägu oli ilus ja tore ja huvitav ja hea ja vahva ja teine, teine lõhnas odava meesteparfüümi järgi, oli purjus ja käitus inetult, et mitte öelda tülgastavalt. Aga kõigil on oma koht ja tallegi sai see kätte näidatud. Ja kõik olid selle koha pealt minuga ühel nõul.

* Tee on veel liiga kuum, et seda juua. Joonistust lõpetada ei saa, sest olen oma lemmikpliiatsi Tallinna koju unustanud. Muusika ei saa otsa ja see on hea. Ja mul on üle pika aja aega. AEGA. Aega mõelda asjade üle, mida ma olen liiga kaua kusagile peitu surunud, asjade üle, mis teevad juba liiga kaua haiget, asjade üle, mis on olulised, asjade üle, mis on veel olulisemad, asjade üle, millele on lihtsalt hea mõelda, asjade üle, millele keegi tavaliselt ei mõtle, asjade üle, mis ajavad mind segadusse, asjade üle, millele PEAB mõtlema.

Vajan rohkem selgust oma ellu, tunnen seda iga päevaga üha enam.

2009-09-23T11:04:00.002+03:00

Hyvää huomenta, rakas ystävä.

Hommik ise on sügisene. Kuulan shuffle`iga muusikat millegipärast keegi kusagil arvab, et mul oleks täna hommikul kohe eriti palju Coldplayd vaja. Aga ega ma vingu.

Koolis on asjad paremad. Jaa. On. Ausalt. Ma hakkan juba natuke nagu asjadele pihta saama. Ja lõpuks ometi sain ma asjad nii kaugele, et ma saan õppida soome keelt. See on nii hea.

Vormsis käisin! See oli maailma parim asi. Käisime purjetamas ja mere ääres ja ja ja. Nii ilus ja hea oli. Veel parem kui tavaliselt, ja uskuge mind, ma ei arvanud, et see võimalik on.

Ja muidu? Muidu saadan postkaarte ja tohututes kogustes e-maile ja lohutan, naeran, nutan, imestan, pettun, kurvastan, olen aeg-ajalt veidi üksik, mõtlen, laulan kogu aeg ja igal pool, küpsetasin teisipäeva õhtul 100 kapsapirukat (ma ei taha sellest rääkida), olen tõbine, vaatan häid filme, joon soome kohvi, söön soome komme, õpin soome keelt, kuulan rõõmsameelset soome muusikat ja ootan kannatamatult sügist. Ehk siis ei mitään erikoista. Jaa.

2009-09-14T14:42:00.002+03:00

Eestimaale on tulnud sügis. Hommikud on juba niikülmad! Naljakas on mõelda, kuidas iga aasta tuleb see üllatusena, et kui sügis tuleb, siis lähevad ilmad ka külmaks. Paari kuuga jõuab selle külma ikka nii ära unustada, et läheb tükk aega selle mõttega harjumiseks, et nüüd peab midagi sooja selga panema ja üldse, noh.

Aga ma ootan niiväga juba pärissügist. See praegu on alles eelsoojendus.

Jaa, näed, ongi nii, et mina olen ikka veel siin. Ennast ka üllatab juba natuke, kui aus olla. Aga päris meeldib, niiet ma ikka prooviks veel.

Šhalalalaa, olen väga palju reisiv inimene. Kahjuks reisin praegu alles mõtetes. Kogume raha, siis näeme. Üks siht on praegu kindel, teine on alles kurja plaanina peas küpsemas. Elame, näeme.

2009-09-05T12:16:00.003+03:00

Blogivaikuse lõpetuseks

Suvi tahab kangesti otsa saada nagu head ja ilusad asjad ikka. Selles suhtes pole midagi muutunud. Aga kõik muu on muutunud. Linn, kool, inimesed ja jaa, ka mina.

Olen jah napisõnaline. Pikaleveninud õhtud teevadki mu selliseks. Aga ma proovin end parandada, ausõna.

Note to self: Ära tapa meest, kes su akna all akordioni mängib KELL KÜMME hommikul kui sa magad veel. Ta ju ei teadnud, et sul on kalduvus muutuda vägivaldseks kui sind äratavad erinevad häirivad faktorid välismaailmast. Äratuskell muideks minu puhul nende häirivate välismaailma sektorite hulka ei kuulu, nii imelik kui see ka poleks.

2009-08-10T15:58:00.002+03:00

Reede ja laupäeva hommikul jõudsin ma koju alles siis, kui Päike hakkas tõusma ja taevas põlesid veel Kuu ja Veenus. Tantsisin mõlemad ööd nagu hull ja jõin... Noh, mõõdukalt. Kõik tundub praegu ilus ja õige ja hea. Noorus ja kõik see. Teate ju küll.

Things will sort themselves out in time. Seda olen ma õppinud.

Noh ja praegu hakkan ma näiteks mustikakooki tegema. Cheers!

2009-08-03T12:52:00.002+03:00

Ma enam nii ei tee.

Vaesed inimesed ostavad rohkem lotopileteid kui kunagi varem, mu telefonil on mingisugused eksistentsiaalprobleemid, bussipiletid on nii kallid, nuuksnuuks keegi ei mõista mind, head raamatud said kodust otsa, asjad pole ikka veel kolimiseks valmis, ma jäin just oma bussist maha jee, mu kaktus suri ära, nii palju on neid inimesi, keda pole ammu näinud, kõik asjad saavad otsa, Torgny Lindgren kirjutab liiga vastikult rõvedaid raamatuid, ma igatsen sõpru ja iseennast, mul pole kummagi jaoks aega, ja nüüd peab minema, et ma uuesti bussist maha ei jääks - The tragedy of my life.

Nii hea on vinguda.

2009-07-27T11:03:00.003+03:00

Miks? Sest, et pole ju ammu.

Näe, luuletasin. Vahepeal.

***

Hilinenud balletiõpetaja
Tapsid kümme raevunud baleriini
See kõik võinuks vabalt
Olla üks mustvalge
Soome indiepopi bändi video
Nii elavalt kerib end
Edasi ja tagasi
See film balletivägivallast

Mu peas
Visuaalselt nauditav koreograafia ja
Stiilipuhtad stseenid
Liiga ebareaalne muusikavideo jaoks
Ja liiga reaalne filmi jaoks
Aga eks see kõik ongi
Üks väheusutav film,
Mis ustavalt järgib oma süžeed
Või siis hoopis tõsiselt pikaleveninud muusikavideo
Mustvalge indiepop,
Soome

***

Tänaseks ei lubanud midagi. Oodatakse seevastu paljut.

2009-07-24T19:13:00.000+03:00

Meieni jõuab juba terve päeva äiksetorm, mis on Poolas ja kusagil veel juba umbes 10 inimest tapnud. Väljas sajab paduvihma, ent äikesest pole praegu veel mingit märki olnud.
Õues on imeilus. Tihe vihmamüür varjab kõik, mis on umbes 10 meetri kaugusel, ent aknatagune kastan on rohelisem kui kunagi varem ja katuselt voolab alla mitu väikest jõge.

Oravad pole veel kõiki pähkleid ära süüa jõudnud, niiet tänavu aasta on õhkõrn lootus, et mõni neist valmis ka saab.

Jah.
Kohv tuli liiga lahja, nagu tavaliselt ja keele kõrvetasin ma ka ära.

Pesin vihmaveega nägu ja kuulasin piiskade krabinat. Tunnen end puhtama ja paremana.
Klišeed klišeedeks, just nii praegu on.

Requiem for a Dream. Soundtrack. Jaa. Ja arvake ära, kes kohe sauna läheb?

2009-07-19T21:40:00.003+03:00

Parim kokteil pühapäevaõhtuteks: Võta klaas, vala maitse järgi v***a, apelsinimahla ja lisa veidikene äiksetormi. Naudi jahedalt ja soovitatavalt paduvihma käes. Cheers!

*
Käisin Brünot vaatamas. Life will never be the same again.

2009-07-18T19:31:00.002+03:00

Lootusetult hilinenud aruanne

Jaja, ma tean, ma olen jälle kõik tähtajad üle lasknud ja enam pole üldse huvitav, sest kõik on juba ammu teada ja blaa, aga ma ikkagi kirjutan. Kasvõi lihtsalt jonni pärast.

Vahepeal oli NAKi suveseminar Lätete Pääl, mis oli ootuspäraselt lahe ja huvitav ja mõnna ja. Urvastes oli küll palju sääski ja vihma sadas ja mõned meist otsustasid asju üle tarbida, aga üldjoontes olid inimesed ikkagi ilusad ja head.

No ja viimasel ajal olen ma tegelenud uute nimede meelde jätmisega, mõttes Tartu kolimisega, kaklemisega, muretsemisega, reisimisega, Europe Goes Green`iga, tõlkimisega, luuletamisega ja lugemisega.

Paar päeva olin nüüd Vormsil. Seal oli vaikelu Päikese, maasikate ja merega. Noh, muidugi siis kui tööjutud olid aetud.
Reede õhtu veetsin projektikaaslastega (ehk siis kreeklase, itaallase, leedulanna ja eestlannaga) Tallinna underground baarides. Ääretult mõnus oli.

Ja nagu te ilmselt aru saate, siis pole mul tegelikult üldse mitte mingisugust blogimistuju, sest järjekorras ootab Dead Man Johnny Deppiga ja maasikajäätis, niiet päris kirjutangi edasi.
Cheers!

2009-06-29T20:46:00.002+03:00

Things to do when nothing is all you can do:
1. Ole paigal. Siis ei tohiks midagi valutada ega haiget saada.
2. Vaata ära kõik maailma filmid. Juhib mõtted hädadelt eemale ja üldse.
3. Ära jää üksi. Kui sa oled üksi, siis ei saa sind keegi aidata. Mina läksin näiteks üksinduse vältimiseks Vormsi, sest kogu mu pere otsustas sinna sõita.
4. Korista. Mina liipasin näiteks trepikotta ja pesin maha 10 aastat kogunenud sopa käsipuudelt. Olin kasulik ja sain oma asju selgemaks mõelda.
5. TÄIDA AVALDUSI ERINEVATESSE ÜLIKOOLIDESSE. Aga ära lollita, pärast saadki sisse.
6. Loe. Mul läheb praegu Dostojevski "Idioot"
7. Ära vaata vanu pilte ega loe vanu sõnumeid, ükskõik kui igav sul ka poleks. Usu mind, pole vaja.
8. Mine ole õues. Aga vaata, et sind mingid putukad ei hammustaks - sügeleb ja on vastik
9. Ole tegus! Mina näiteks tegelesin Saarte Noorte asjadega vahepeal.
10. Ära tao pead vastu seina, kallis. See ei aita.
11. Kirjuta. Või siis ära kirjuta.
12. Mõtle ükshaaval kõigi oma sõprade peale.
13. Mängi solitaire`i. Maniakaalselt.
14. Ära mõtle nendele asjadele, mis sul haiguse tõttu ära jäävad. Või hoopis mõtle ja kurvasta. (Andra, olin mõttes teiega!)
14. Väldi vanu armastusi. Sealt ei tule kunagi midagi head.
15. Lõika valutav/paistes/kärbuv liige ära. Küllap saab ilma ka hakkama. VÕI PARANE SIIS LÕPUKS ÄRA, oleks aeg juba, kas sa ei leia?

Terehommikust. Olen sääskede poolt söödud, autosõidust väntsutatud ja väsinud.
Jalg on enamvähem okei juba. Lonkan natuke, aga saan juba ilma sidemeteta hakkama - haavaplaaster ajab asja ära.
Ah et mis juhtus? Noh, vaata, jaanipäev Vormsi saarel pole sugugi nii ohutu ja igav kui tundub. Oh ei! Mind näiteks hammustas mingi tüüp nii, et mul tekkis sellesse haava põletik ja mu jalg otsustas umbes kümme korda suuremaks paisuda. Paar päeva olin liikumisvõimetu ja asjapulgad murdsid pead, et äkki on mingi allergia või tont teab mis, eksole aga võta näpust, oli hoopis lihtlabane põletik ja siis sain ma mingit vastikut oranži löga, mida sinna peale määrida ja nüüd olen ma täitsa kobe. Käin ja puha. Hästi paljudest mõnusatest üritustest jäin ilma ja üldse, aga ma usun, et see variant, et mul on nüüd normaalselt funktsioneeriv jalg, on ka hea.

Ahjaa, homme tulen linna. Jään päris kauaks.

2009-06-22T11:48:00.002+03:00

Nojah. Eks seda oli ette aimata, et see nii läheb.

Kohe seletan.

Eile juhtus selline asi, et Lee lõpetas gümnaasiumi. Aktus oli Draamateatris ja ilus ja kiskus pisaraid, sest kahju, et see kooliaeg läbi on. Ma hakkan oma klassi ja üldse, koolis käimist ikka kohutavalt igatsema.
Bankett oli ka mõnna ja inglist "ellu astumine" oli ka lihtsalt vahva. Kui, siis kurb.

Õhtul peale Issanda Muutumise kiriku kellade helistamist ja kooliõues käsikäes laulmist algas, noh, lõpupidu. Seda kirjeldaks ilmselt kõige paremini sõnad purjus, p*tsis, täiesti perses omadega, täiesti sitauba, purujommis JNEJNEJNE.

Maailma lahedaim pidu oli. Muidugi ei puudunud ka meestedraamad, seega olen veidi liimist lahti, vabandan juba ette ära nende tulevaste emopostituste eest.

Koju jõudsin pool kaheksa. Inimesed läksid tööle ja hommikune post oli ammu juba kohal.
Mul ei olnud piinlik.
Praegu olen maganud 3 tundi ja noh, ütleme, et promill on korralik.

Korn muudab ajud mõnusalt teovõimetuks, see ongi just see, mida ma vajan. Numb `n cold - that´s how I like it.

2009-06-15T11:22:00.004+03:00

Lähen homme viimast korda maailma ajaloos ametlikult klassiekskursioonile. Ja mõtlen elu üle järgi. Asjad muutuvad nii kiiresti, et ei jaksa enam tempos püsida.

Valitseb üleüldine minnalaskmismeeleolu - eks näis, kuis läheb.

Ei viitsi rohkem kirjutada. Aga midagi peaks nagu veel ütlema.

EDIT: Leidsin pildi, mis läheb teemasse (arvestades seda klassitrippi Vormsile ja üldse eksole) :

2009-06-07T20:36:00.005+03:00

Natuke naistest

Ma ei oska liigitada, et kas haigus, millest ma rääkida tahaksin on pigem masohhism või sadism, sest mõnes mõttes on tal mõlema kalduvuse tunnused. Eitada pole enam mõtet.
Mõelge ise, kui palju vahendeid on naised enda piinamiseks välja mõelnud:
1. Epileerimine - epilaator võiks vabalt kuuluda keskaegse nõiaküti piinamisriistade hulka
2. Kõrged kontsad - pikemaajaline kandmine on aeglane ja piinarikas surm. Fakt on, et naised, kes kannavad tihti kõrgeid kontsi, surevad varem kui need, kes oma jalgu ei piina
3. Delikaatsete kehapiirkondade vahatamine - AI
4. Korsetid - praegu küll mitte nii populaarsed, ent siiski
5. Ilukirurgia - MIKS? Ma mõistan seda ainult sel juhul, kui inimesel endal on ebamugav või inetu tunne mingi armi vms asja pärast. Otherwise on see täiesti mõttetu.
Vaatasin näiteks seda tädi (http://www.youtube.com/watch?v=ySt-Zd7qrvw&feature=channel) ja kahju hakkas
6. Kunstküüned - kas nende asjadega nagu midagi päriselt ka teha saab? Või tehakse ainult nägu, et saab ja tegelikult peab keegi ikka hommikul appi püksilukku kinni tõmbama tulema?
7. Eeee
8. Okei, mu pea on nüüd tühi, täiendage mind.

Aga jääb mulje nagu sünnitamisest ja menstruatsioonist üksi jääks tõesti väheks, et peab end niimoodi piinama. Selle haiguse õige nimi on EDEVUS. Seda põhjustab ka hirm vananeda ning muutuda n.ö kasutuskõlbmatuks ja saada asendatud kellegi teisega. Pluss on igas naises teatud annus tähelepanuvajadust, mida siis ülalnimetatutega loodetakse rahuldada.

Muidugi on naisi, kes ei lase end häirida broilerikarva tikk-kontsadel sädistavail kunstküünte ja mitme sentimeetri paksuse meigikorraga kaetud "iludustel". Kurb on ainult see, et ühiskond surub selliseid "iluideaale" peale. Ja lõpuks kõik arvavadki, et selleks, et ilus olla peab välja nägema nagu ParisHilton või keegi veel õudsem.
Ma ei hakka eitama, et ka mina olen teinud ja teen siiamaani paljusid asju, et paista ilusam. Aga mida rohkem ma selle peale mõtlen ja neid asju teen, seda naeruväärsemana nad mulle tunduvad.
Naine on siis ilus, kui ta on võimalikult loomulik ja oskab oma loomulikkust rõhutada. Või ei?

2009-06-03T14:33:00.004+03:00

Minu hetkeseis:

Olen katki, teadmata põhjustel ja kindlaks määramata kuupäevadeni.
Vabandan tekitatud ebamugavuste eest!

2009-05-24T15:36:00.002+03:00

Mul on tunne, et ma lähen varsti hulluks.

*
"When there`s nothing left to burn you`ll have to set yourself on fire," laulab ansambel Stars mulle vaikselt kõrva ja mina siin mõtlen, et kas mul on veel üldse midagi põletada. Olgu see siis kujundlikult või jaa.

Kõik kuidagi libiseb käest ära, muutub kaugeks ja mõistmatuks.
Jaa ja ma upun ajalooõpikutesse. Tõega. Terve mu laud on neid täis. (Kui suudaks/jaksaks/tahaks/viitsiks ainult neid kõiki lugeda.)

2009-05-20T15:28:00.002+03:00

Naljakas, mis imeasju ma välja mõtlen, et ajaloo õppimist edasi lükata. Jaa, just PRAEGU peab tõmbama selle filmi endale, siis kohe peab tegema tassi kohvi, oo ja muidugi ei tohi unustada selle ja selle blogi, sahtlit peaks koristama, soome keelt õppima, luuletusi arvutisse ümber kirjutama, inglise keelde tõlkima ja desktopi pilti umbes sada korda vahetama (ja lõpuks ikka endise pildi tagasi panema) ja ja ja uskuge mind, see nimekiri on lõputu.

Õhtul lähen KUMUsse. Seal käib nimelt maailmamuutjate festival, mis näitab filme hulludest inimestest pööraste ideedega.
Täna on selline film:

Inglise kirurg / The English Surgeon
Rež Geoffrey Smith, Suurbritannia 2007, 95'
Filmi juhatab sisse autor

Tänavuse Maailmamuutjate filmifestivali avafilm, Geoffrey Smith’i auhinnatud dokumentaal The English Surgeon, on lugu briti neurokirurgist, kes veedab oma puhkused Ukrainas, teostades ajuoperatsioone uskumatuna näivates tingimustes. Elementaarsete meditsiinivahendite puudumisel on ettevõtlik mees sageli sunnitud improviseerima ja macgyverlikke lahendusi otsima nt kasutama ajuoperatsioonil Boschi drellpuuri.
Kannustatuna soovist aidata hädasolevaid inimesi, on Londonis elav neurokirurg Henry Marsh juba enam kui 15 aastat käinud Ukrainas, et aidata kaasa sealse meditsiinisüsteemi parandamisele, mille kohutava olukorraga ta puutus kokku esmakordselt 1990. aastatel külastades Kiievi KGB haiglat. Pärast seda võttis ta oma missiooniks funktsioneeriva neurokirurgia kliiniku ülesehitamise Kiievis, vedades sinna Suurbritannia haiglatest maha kantud meditsiinivarustust ning andes oma teadmisi edasi Kiievi neurokirurgia keskuse arstidele. The English Surgeon on ühe sellise Ukraina visiidi kroonika.
Geoffrey Smithi pinev ja liigutav, kuid samas ka humoorikas film võtab vaatluse alla moraalsed ja eetilised teemad, mis puudutavad igaüht meist.
Filmile on loonud originaalmuusika Nick Cave and Warren Ellis, kelle viimaste tööde hulka kuulub ka filmi "The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford" lummav heliriba.
2008. aastal omistati filmile The English Surgeon parima dokumentaalfilmi auhind prestiižsetel dokumentaalfilmide festivalidel Hot Docs, Kanadas ja Silver Docs, USAs. Publiku lemmiku preemiad pälvis see film Sheffieldi, Zagrebi, Kiievi ja mitmetel teistel filmifestivalidel.Filmile on originaalmuusika kirjutanud Nick Cave.

Vot nii.

Ahjaa, Soome oli sepä hauskaa. Kuigi seekord oli see natuke halvasti, et ma tegin üksi neid asju, mida ma olin harjunud kahekesi tegema ja käisin üksi nendes kohtades, kus olin harjunud kahekesi käima. Aga noh, nii oli. Ilm oli imeilus ja soe ja inimesed toredad ja head. Ja minu Soome keel polnudki nii halb, kui ma alati arvanud olen.

2009-05-15T13:24:00.006+03:00

Tallinna Kirjandusfestivali raames toimub selline asi:

18.00
EESTI-SOOME-UNGARI LUULEÕHTU
Tapani Kinnunen, Asko Künnap, Satu Manninen, Joni Pyysalo, Janos Terey, Elo Viiding

Ehk siis mina lähen täna kickass soome luulet kuulama. Kinnunen, Manninen, Pyysalo, Viiding ja KÜNNAP! Janos Terey luulega ma kursis pole, aga noh, juba Künnapi pärast tasub minna.

What a night it shall be...*

*
Selgituseks kõigile teile, kes te mind väga hästi ei tunne veel: mul on kerge ja natuke tobe Soome luuletajate fetiš, sest ma olen juba kord selline rumal, väike, sentimentaalne ja liig romantiline tüdruk. Ja mul on selleks absoluutne õigus.
Tagamaad on äärmiselt isiklikud ja neid ma siin lahkama ei hakkaks, aga noh, kõik sai alguse umbes aasta tagasi. Ja nüüd ma olengi natuke fennofiilsete kalduvustega. Jah.

PS. Homme-ülehomme olen ära. Väisan naaberriiki. Eks ikka seda põhjapoolset. Poleks arvanudki, eks?:)

2009-05-12T20:52:00.004+03:00

Ehin ennast võõraste sulgedega,

aga ma lihtsalt armastan Michael Augustini luulet.
Lugege ise. Need on kaks minu lemmikut. Tõlkimise au kuulub Hasso Krullile ja Carolina Pihelgasele.
(kui veel lugeda tahad, siis lase käia http://www.eki.ee/ninniku/index2.php)

ARMULUGU

Tulime üksteisele
järjest lähemale.
Viimaks olime
üksteisel
tee peal ees.

*

BRÜSSELI JA BOLOGNA VAHEL

Juba lennu ajal hakkavad
reisijad maha minema:
näiteks
üks paks pudukaupmees,
kes vajub raskelt hingates
ühele pilvele.

Siis üks härra Aachenist,
kes hõisates vabalt alla langeb,
ja tema naine,
kes liugleb talle aeglaselt järele
nagu udusulg.

Siis prahvatavad kaks sõdurit
naerdes tuulde,
nagu püssist lastud.

Viimasena läheb
karusnahkades daam,
kes napilt enne kokkupõrget
Caprino Veroneses
kaotab ühe kinga.
Tal on sellepärast kohutavalt piinlik.
Tõesti, see ju rikub kõik ära.

***

Elagu geeniused. Viva!

(Mina olen täiesti haige. Mul on kurgus midagi agoonialaadset ja palavik ja tuumanohu. Selle peale oleks ilmselt paslik öelda, et elagu kirjandusfestivalid. Aga Prima Vista oli lahe. Tõega.)

2009-05-07T14:28:00.003+03:00

Ma siin söön maasikajogurtit, kuulan last.fm-ist Regina raadiot, lahendan ühiskonnaõpetuse eksamiülesannete vihikut, aeg-ajalt kiikan orksi, msni ja facebooki. Päike paistab mu roosa diskokuuli peale ja terve tuba on diskot täis.
Last.fm soovitas mulle just bändi, mille nimi on I Was A Teenage Satan Worshiper ja ma kaalutlen veel, et kas tunda end selle pärast halvasti või ei.

Prima Vista pärast VEEL närvis pole. Küll jõuab, eksole.
Ja nagu tavaliselt enne avalikke esinemisi, on mul ka seekord ilmsed külmetushaigusnähud - valus kurk, nohu, paistes mandlid, lukus kõrvad, pehme aju ja väärastunud mõtlemisvõime.

EDIT:
I Was A Teenage Satan Worshiper on isegi päris kuulatav. Aga see on küll sitaks nõme, et nad selle raadio tasuliseks teinud on.

2009-05-04T00:05:00.002+03:00

We have something in common. Guess, what.

2009-04-23T11:42:00.002+03:00

Laupäevase kirjandikirjutaja hirmud TOP 20:

1. Ma magan raudselt sisse
2. Ma ärkan õigel ajal aga mul on süda nii paha, et ma a) ei suuda midagi süüa ega juua
b) istun vetsus ja ropsin ja jään ikka hiljaks
3. Ma eksin ära ja jään hiljaks
4. Ma unustan kõik asjad koju
5. Ma ei oska mitte millestki kirjutada, sest ma olen loll ja harimatu
6. Ma ei oska mitte millestki kirjutada, sest ma ei saa ühestki teemast aru
7. Ma ei oska mitte millestki kirjutada, sest apparently olen ma öö jooksul eesti keele ära unustanud
8. Üks vaatlejatest on hommikul söönud küüslauku ja terve aula haiseb selle järgi ja mul läheb süda pahaks ja ma ropsin
9. Ma ei oska mitte millestki kirjutada, sest mul on süda nii paha
10. Üks eksamineerija on räme pervo ja passib nii, et mul läheb süda pahaks ja ma ropsin
11. Ma unustan KÕIK ära
12. Ma ärkan laupäeva lõunal kell 13.30 ja mõtlen, et hmmm, nüüd on vist küll perses
13. Ma kirjutan enda arvates päris hea kirjandi ja punkte saan ikka 22
14. Ma kirjutan enda arvates ropult hea kirjandi ja punkte saan ikka 70
15. Ma unustan ära, kuidas kirjutamine käib
16. Mul on laupäeva hommikul pea nii laiali otsas, et ma jään auto alla ja suren ära
17. Mul pole laupäeva hommikul pea nii laiali otsas, et ma võiks auto alla jääda ja ära surra
18. Ornella võtab eksamile kaasa prae, mis haiseb küüslaugu järgi ja mul läheb süda pahaks ja ma ropsin
19. Keegi sööb salaja öösel mu kommid ära, mida ma plaanisin eksamile kaasa võtta
20. Ma saan keset eksami mingisuguse kohutava paanikahoo ja veedan kogu oma järgneva elu psühhiaatriahaiglas

OK, ma mõtlesin nüüd jälle nii palju kirjandile, et mul läks süda pahaks. JÄLLE.

Laupäeva õhtu saab olema ee...vahva. Jah. Cheers!

2009-04-19T22:14:00.001+03:00

Tere, minul on jälle sõnadest puudus.

Muidu on kõik enamvähem. Homme on tutipidu, ehk siis on mind linnas võimalik näha tobeda, roosa, türkiissinise ja märjana. Hurraa.

2009-04-16T12:37:00.002+03:00

Tahtsin lihtsalt öelda ühe suure aitähi neile, kes mind eile meeles pidasid ja neid sooviksin ma ka tänada, kes mind meeles ei pidanud.

AITÄH!

With love,

L

2009-04-12T22:21:00.003+03:00

Nii paljud asjad teevad mind kurvaks. Ah et mis?
Noo, näiteks see, et see nädal nüüd on koolis viimane nädal, et kolmapäeval peab jälle aasta võrra vanemaks saama, et bussis oli üks vana mees täiesti halli näoga, et mu naabermaja õues elab üks imetabaselt ilus kass, kes on peaagu pime, et ema toodud sinililled hakkavad Tallinnas kohe närtsima, et mõistust jääb alati liiga väheks, et aega pole kunagi ja et süda ei anna ikka veel rahu.

Vot selliseid mured on mul pühapäevaõhtuti. Ja tegelikult on kõik ju ometigi ilus ja hea.
Kevad, pagan võtaks.

2009-04-04T21:37:00.002+03:00

Tere, armsad sõbrad. Te olete küll ei loe seda siin enam, aga mulle meeldib ikka nii alustada. Kuidagi südamlikum võinii.

Mina olen maailma kõige ilusamas kohas. Arva nüüd siis ära, et kus. Haa.

Linnud lendavad madalalt mööda ja praegugi veel kruuksuvad haned, kes ilmselt on teel põhja poole. Maa on veel külm, seega peale Päikese loojumist läheb kohe jahedaks. Aga päeval on nii soe, et hakka või juba uskuma, et ongi päris kevad käes. (Tundub uskumatu, eksole.)
Käisin oma Kaisa ja valgemagusa veinipudeliga mere ääres. Päike tegi põsed punaseks ja vein tuju veel paremaks.

Muide, tee ääres on juba pajutibud ja akna taga kasvaval hiidkastanil on pungad küljes.
VÕRRATU. Vaat et võtabki põlvist nõrgaks.

2009-03-30T21:01:00.002+03:00

Nänänäää, aga mul on jälle kõik p*rses ja muudes sellistes toredates kohtades. Jee!

2009-03-13T22:58:00.003+02:00

Jaa, aga tegelikult läheb ju alati niimoodi. Ma tean seda ise kõigist kõige paremini. Ja samas olen ma piisavalt rumal, et loota, et äkki seekord läheb teistmoodi.

Pagan võtaks. Ma olen ikka nii rumal, et isegi mina ei suuda seda uskuda.
Vanad armid valutavad ja uued ei kavatsegi paranema hakata. Miks?
Võibolla sellepärast, et neid kisutakse pea iga päev lahti selleks, et soola sisse valada.

*

Telekas näidati just Afganistaani kõrbenud lapsi, kes pidid surema, sest mingid värdjad olid tee peale miine pannud. Kahjuks pean ma seda praktiliselt iga päev ütlema, aga maailm on tõesti täiesti hulluks läinud.

2009-03-04T22:26:00.002+02:00

Päevad mööduvad kummalises tühjuses ja tegevusetuses (kuigi nagu tavaliselt peaks mustmiljon asja ära tegema jne eksole). Ilmselt on asi selles, et ma jälle ei oska midagi endaga peale hakata.
Väsimus veab silmi kinni, kuigi jaksu nagu oleks ja tahtmist ka, aga see alamagamine lihtsalt ei lase end niisama unustada. Eriti kui peab end kella kaheksaks kooli vedama ja halva asja juures head nägu tegema.

Vahepeal on nii ilus ja hea, et ei oska seda kuidagi sõnadesse panna ja vahepeal on jälle nii kole ja halb, et ei taha seda kuidagi sõnadesse panna.
Tulin natuke aega tagasi KUMUst El Greco filmi vaatamast ja tunnetasin iga viimse rakuga, et olen elus. See oli ilus. Noh ja siin ma nüüd olen. Sest suurema osa ajast tean ma, et mul pole vaja veel kusagile mujale minna. Ja te küsite veel?

2009-02-25T18:48:00.002+02:00

Oh, kas te kujutate ette ka, kui ilus on kevadel olemas olla? Tulin läbi lumevett tilkuva linna koju ja rõõmustasin, Kadriorus laulsid linnud nagu hullud ja isegi naabermaja laisk triibuline kass oli akna peale päikse kätte peesitama tulnud.

Pagan võtaks, kui väga ma kevadet armastan. Ja seda triibulist laiska rohesilmset kassi armastan ma ka muidugi. Ja kõiki neid teisi ilusaid ja häid asju, mis mu kevade juurde kuuluvad.
:)

2009-02-22T13:08:00.002+02:00

Huvitav, kui ma ennast nüüd juhtumisi ära viskama peaks, siis kas ma käiksin olmejäätmete või ohtlike jäätmete alla??

Jaa-jaa, ma tean küll. Go cry, emo kid, eksole.

2009-02-18T20:55:00.002+02:00

Mul on tunne, et maailm on klaasist tehtud.

Ja kõik lähevad hulluks. KÕIK. Ilmselgelt mina kaasa arvatud, tahan ma seda või ei. Massid nõuavad selgust ja tööstuslikes kogustes kevadet. <--- Sellepärast ongi kõik hullud, katsu sa normaalne olla, kui koguaeg on õues SELLINE ilm, et süda läheb pahaks. Aitab küll. Palunpalun kevadet.
Ja ja muidugi ikka sellist, mis hingetuks võtab. Linnulaulu ja sulailmade ja kogu täisvärgiga. Aga eks varsti saab. Senikaua joome smuutit ja toitume apelsinidest ja elame nädalavahetuste nimel.

2009-02-15T21:41:00.003+02:00

Pühapäevad on maailma kõige müstilisemad päevad. Nad algavad ja järsku on juba läbi. Klõpsti. Kell 11 ärkad ja järsku saab kell juba 21.5o. Ja mis vahepealse päevaga juhtus? Keegi ei tea. Mitte midagi teha pole jõudnud, mitte kusagile kaugemale iseenda ega oma toimetustega pole ka jõudnud. Ja päev on ometigi kuidagi otsa saanud.
Müsteeriummüsteerium.

Aga ega mul polegi tegelikult midagi öelda. Tahan vabandust paluda ja ei julge.
Luuletan kogemata aeg-ajalt ja unustan kogu aeg kõikvõimalikke asju. Naeratamist unustan näiteks üha rohkem. Jaa, ja inimesed hakkavad juba tähele panema ja küsima. Aga mina ju ei tea.

Ja samas mul on mingi imelik tunne selle asjaga. Noh, et seekord läheb paremaks, mitte halvemaks.
:)

(Näed, seekord ei unustanud naeratamist. Ja see on ju ometigi hea.)

2009-02-05T21:52:00.002+02:00

Et kuis siis mina halvem olen

Noh, ma siis ka lustisin Google Translate`iga ja leidsin oma meelehärmiks, et Google luuletab paremini kui mina.
Loe ise.

***

Sa pakkisid puhul kõik
Lisaks armastan
Ahjaa
Nüüd me peame meeles pidada,
See oli pärast esikukapi
Sa olid pühendunud ta alates võtmed,
Tähelepanu sellele, et sa ei jäta teda
Aga sa unustas

Sa olid kaasas palju
Mõned punased villased sokid,
Ema kingitus sviiter,
Hat, mida kunagi ei kanna,
Ahelsuitsetaja eneseabi raamat,
Üks teine teile (just in case)
Ja enesetunne vilets,
Et olete unustanud midagi olulist

Muidugi,
Hambahari ja armastus
Esikukapi top
Tead,
Et te ei kaotaks silmist

Aga nüüd olete siin
Pressjuust vastu seina,
Katsu näruselt kui nad peaksid
Ja te arvate, et teil oleks
Pagan,
Miks, kuradi pärast
Ma usun, hambahari
Ta pidi lahkuma esikukapi

***

Pressjuust! Kui geniaalne.

Tegelikult pole asi üldsegi selles, et kõik teised seda teevad, noh, ma mõtlen, et lustivad Google Translateriga. Ei. Asi on hoopis selles, et minul pole midagi öelda. Ja mitte sellepärast, et ma olen igav ja nõme ja blaa, vaid hoopis sellepärast, et mul on nii HALB olla, et ma ei jaksa. Kuigi.. See ju ei välista muidugi seda, et ma olen päriselt ka igav ja nõme ja blaa.
Pagan võtaks, ma olen haige ja jutul lõpp. End of story. Get it?

2009-02-01T11:55:00.003+02:00

Mul on täna jälle see tuju. Noh, teate ju küll, see tuju, et võtaks nüüd oma koti ja läheks talle järgi, kusiganes ta ka praegu poleks. Albaania, Kreeka, Alžeeria, Boliivia, kurat ka mingi kolkalinn kusagil omadega eriti p*rses riigis ei oleks probleem. Lihtsalt läheks.
Ma pole kunagi niimoodi läinud. Lihtsalt läinud, ma mõtlen. Ja iga päevaga tunnen ma üha rohkem, et vist oleks vaja minna. Lihtsalt. No jaa, ja muidugi oleks ju tema ka seal.

Ohjah. Vabandust, ma tean küll, et I`m being totally ridiculous. AGAIN.

2009-01-24T22:08:00.000+02:00

My life is a very complicated drinking game.

Cheers!

2009-01-21T21:18:00.002+02:00

Probleemprobleem. Ja veel üks. Probleem, probleemne, problemaatiline, probleeme tekitav, probleemiderikas, problemaatilisest perekonnast pärit probleemne kohandumisraskustega probleem (kes ei ole kunagi Prantsusmaal käinud), probleemsus, probleemivabadus, problemaatiliselt ebakorrektne, süstemaatiline probleemide eitamine, probleemi, probleemiks, probleemideta, probleemist, probleemile. Probleemi tõsidus seisneb ju tegelikult selles, et ta üldse esineb. Midaiganes. Vabandage, ma ei maga piisavalt, et kõlada gramm normaalsemalt kui hull. <------- Mida see viimane lause tähendama pidi? Kes teab? Roheline?? Ei, aitäh, ma olen juba täna saapaid viksinud. Ah te soovisite hoopis Laiale tänavale? Kui kahju. Šhalallaaalaaa. Aga kust te teate?

Luuletasin vahepeal.

***

Ma hoian asju liiga kõvasti enda küljes kinni
Pole kunagi osanud
Lihtsalt lahti lasta lihtsalt minna lasta
Ja ma kardan kõige rohkem seda,
Et ma olen 37
Ja avastan, et mul pole midagi,
millest kõvasti kinni hoida
Või et olen terve elu
Valesid asju hoidnud
Ja et peod on tegelikult
Alati tühjad olnud

***

Nojah. Ise oled obsessive.

2009-01-18T21:25:00.005+02:00

See on naljakas, kuidas keegi pole tähele pannud, et asjad on ikka päris halvasti. Järelikult polegi nii kerge mind läbi näha. Ja see on ju hea.

Vabandust, ma olen lihtsalt liiga kaua liiga väsinud olnud.

2009-01-15T16:21:00.000+02:00

On neljapäev, kell on 16.22, väljas lõppes just lumesadu ja katustele ning tänavale langenud lumi võib hakata südamerahus sulama. Sest seda ta ju teeb. Iga kord. Sulab.

Ilma lumeta on nii kõle. Õõnes ja tühi. Inetu. Seda enam, et iga pea päev on õhus lume lõhna. See on nagu narrimine juba.
Ma olen haige muide. Juba mitmendat nädalat. Ma ei tea, kuidas mul see õnnestus, aga nii on. Ja ma pean hakkama saama. Saan ka. Uskuge või mitte. (Mina näiteks ei usu.)

Mõnes mõttes on asjad nüüd paremini kui enne. Mõnes mõttes on nüüd segadust isegi rohkem. Ja mõnes mõttes olen ma jälle kõik ära rikkunud. Ma ei tea, kuidas ma iga kord oskan.
Ma ei tea.

Aga muusika aitab. Jaa, ja lumi, mis katustel sulab ja hommikuks kadunud on.

2009-01-08T19:37:00.002+02:00

Lumi jõudis Tallinna ja praegu pole rohkem vajagi. Kui ehk, siis ainult üht armsat kulmu, millelt veidi kohmetult lund pühkida. Jaa ja naeratada, sest olukord on nii kummaline ja keeruline, et midagi muud ei oska lihtsalt teha.
Kool tekitab segadust ja kohati ka paanikat. Et ma ei teagi, mis nüüd saab ja kas üldse saab ja kuidas saab. Eksamid tuli täna ära valida. See oli õudne, sest see oli kuidagi nii...lõplik.

Ma kuulan Tricky üliilusat laulu Hollow ja muidu, ehk siis vabal ajal tegelen sellega, et lihtsalt rikun kõik ära. Ja mõtlen liiga palju või siis vastupidi liiga vähe ja olen naeruväärne. Tõsiselt.

2009-01-04T00:38:00.002+02:00

Vabandage, aga kes oli see luuser, kes end tädi sünnipäeval purju jõi? MINA? Eiiii. Mina ei joo. Mitte kunagi. Pole kunagi joonudki. OK, you caught me, itwasme. Happy now?

Ahjaa ja head uut kõigile ja et see tuleks parem kui kõik eelmised kokku. Olge õnnelikud, inimesed.

Minu uus aasta tuli üle ootuste ilusti. Kõik oli nii ilus - inimesed, linn, elu ja ilutulestik ja üldse, ilus oli olemas olla.

Aga muidu.. Muidu pole sugugi nii ilus ja tore ja hea, kui tundub. Aga eks läheb paremaks, kus ta pääseb. Peab minema. Eks?

2008-12-27T11:27:00.002+02:00

Mugavusest

Ma käisin eile neiu K-ga pikal jalutuskäigul (jalutuskäik=umb 5 km) ja tee peal, keset Vormsi nö lennuvälja leidsime jahimeeste varitsuspuki. Seda ümbritses umbes 100m raadiuses selline koht, mida ma pole Vormsis veel näinud. See polnud üldse nagu siit maailmast pärit, pigem oleks see kuulunud kusagile mandrile. Tegu oli mitteametliku ehk siis isehakanud prügimäega. Silmadel oli kole vaadata. Jalutasime siis edasi, sest ilm oli ilus ja me tahtsime näha, et kui kaugele ja kui koledaks see prügila minna saab. Sai väga koledaks. Leidsime koha, kuhu jahimehed olid visanud metssigade mahanülitud nahad. Ja maharaiutud jalad. Nahku oli seal hunnikus, mõned lihtsalt visatud, mõned hoolikalt ritta pandud. Vahet pole, vaatepilt oli tülgastav mõlemal juhul.
Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et miks ma pole enne mõelnud sellistele asjadele. Muidugi, kui minu õhtusöögilaual on tükk sealiha, siis kusagil metsas peab keegi surema ja keegi peab maha võtma ta naha ja jalad maha raiuma ja vere välja laskma. Aga see on kuidagi loomulik, et me ei mõtle sellistele asjadele. Sest nii on ju MUGAVAM. Mugav on ju ignoreerida fakti, et need nahad jäetakse kas vedelema või lõpetavad nad hoopis kellegi põrandal.
Ma ei taha nüüd öelda, et blaa ärge sööge liha ja lihasööjad on kõik mõrvarid ja nii edasi, ei, ma ise ju ka söön ja, aga ma tahtsin lihtsalt näpuga näidata tõsiasjale, et me ei anna endale oma tegudest aru. Kõik see jõuluhullus (loe selle kohta Andra blogist) ja kõik need muud hullused. Samas, infoühiskond harjutab meid õudustega. Hoolega harjutab. Sest mis on paar roiskuvat seanahka näiteks elavalt keedetud elevandibeebiga võrreldes? Tühiasi, eksole.

Ja samamoodi, miks mulle ei meeldi üksi olla? Sest üksi olles ujub kõik see pinnale, mida ma nii meeleheitlikult alla olen proovinud suruda. Ja ma pean nende probleemidega tegelema, kuigi see on minu jaoks ebamugav. Palju mugavam oleks ju teeselda, et neid ei ole, et neid ei ole kunagi olnud ja et mitte midagi ei ole halvasti.
Ja ma praegu mõtlen, et see pagana MUGAVUS on meie ajastu üks kõige suuremaid pahesid.

2008-12-26T11:58:00.002+02:00

Nägin täna unes midagi, mis tegi haiget ja üles ärgates ei läinud valu ära, vaid läks tugevamaks. Päris vastik. Peaasi, et mingi pimesool vms pole.

Muidu on siin hea. Veel parem kui enne. Eile käisin saalihokit mängimas, ma ei saanudki lõpuks aru, et kas me võitsime või kaotasime, aga mäng oli üllatavalt pingeline. Murdsin küüne ja jalad on sinikaid täis.
Täna hakkame jooma.

Jah. Saab vähemalt mõtted eemale sellest, mis ikka veel kripeldab.

2008-12-24T14:11:00.002+02:00

Tere, siin on nii ilus. Mis sest, et roheline, täna sadas väike lumekirme peale ja pole lugu miskit. Ikkagi on valged jõulud:)
Ja mis ma siis teile ikka soovin, kui et teil oleks sama ilus kui minul, et teie küünlad oleksid sama säravad ja kuused sama lõhnavad ja sõbrad sama toredad (kuigi ilmselgelt olen ma kõige vahvamad endale ahnitsenud, vabandust) ja et kõik teile kallid oleksid teile lähedal, südame juures.
Ilusaid ja rahulikke Jõulupühi teile, kallid sõbrad:)

2008-12-21T01:24:00.005+02:00

Tead seda tunnet sellel lögasel detsembriõhtul, kui sina polnud piisav? Kui sina polnud küllalt hea, et olla ja muuta? Jaa??

Siis on kahju. Kuradi halb tunne on. Ja ma ikka veel värisen üle terve keha.

Pole ammu luuletanud, kuigi

Luuletasin küll, vahepeal.

***

Vabanda,
Ma unustasin oma juuksed
Su padjale
Padjale, mille peal ma
Pole kunagi maganud,
Ainult lebanud,
Silmad pärani lahti
Ja kuulanud
Su valesid sõnu,
Tähendab, nad polnud ju sugugi koledad
Koledad ja valed
Olid hoopis toon ja hetk
Need ei sobinud
Mulle silmadesse
Juuksed valla
Sinu padja peal

***

Ma ikka teinekord mõtlen, et millal hakkan ma piisav olema. Ilmselt mitte iialgi. See on kurb.
Ja minge perse oma "no pain no gain"iga.

2008-12-11T23:01:00.002+02:00

Palju põrisevaid häälikuid

Läbi selle sopa ja liiga pikaks veninud novembri (ma keeldun seda detsembriks nimetamast) on mind vedanud ainult üks tunne, see tunne, et kohe-kohe hakkab midagi ilusat & head juhtuma. Midagi olulist. Võibolla on see hoopis lume lõhn, mis teatud tuulesuunaga kaugelt siiapoole kandub või on asi hoopis nendes põrisevates häälikutes. Pagan seda teab.

Mina ei näe und. Ma näen inimesi ja koledaid asju, kui ma magan. Täna nägin esimest korda midagi tõeliselt ilusat unes ja unustasin selle kohe ära, kui ärkasin. Aga selle unenäo soojus jäi. Uskuge, ma kogu südamest sooviksin asju paremaks muuta. Et teil, armsad sõbrad, oleks ka soe. Ja et teil oleks ka palju põrisevaid häälikuid.

2008-12-08T22:10:00.002+02:00

Ma usun, et ma võin nüüd peaaegu, et päris kindlalt öelda, et ma kavatsen vahepeal aastakeseks silmapiiri taha ära kaduda.

Ehmatasid? Ära ehmata sugugi, uuri parem siit ja näed, et pole nii hull see lugu midagi.
Ma lihtsalt tahaks midagi ilusat ka teha. Olla vajalik ja tunda, et ma olen vajalik. Sest muidu kipub see olemine kuidagi niruks.

2008-12-07T20:01:00.002+02:00

VANADUS

Oled ka märganud? Neid kortsukesi silmade ümber tuleb aina juurde ja murekorts otsaesisel on visa kaduma. Mõtle, mis siis saab, kui sa esimese halli karva leiad?? Üleüldine paanika ja depressioon? Nojah. Mina sain oma esimese šoki juba siis, kui ma olin äsja 18 täis saanud, tundsin end niigi juba ilge vanamutina, mõtlesin lastelastele nimesid ja sokimustreid välja. No ja siis helistas mingi faking Hansapank, et pakkuda pensionikonsultatsiooni. NO MIDA.
Ma olen tükk aega juba tundnud muret selle pärast, et mina isiklikult tunnen üha enam ja enam, et ma olen pragu liiga kogenematu ja - olgem ausad - loll, et teha jaanuaris otsus oma edasise tuleviku kohta. Sest seda meist ju eeldatakse. Võimis. Tobedaks muudab olukorra see, et tegelikult on juba täitsa inimese tunne ja võiks ju teha juba selliseid suuri otsuseid nagu mida õppima minna ja mis pensionisammas valida ja asju, noh, saate ju aru küll, do the things that grown-ups do, aga selle suureks kasvamise värgiga kaasneb ka teadmine, et ma tegelikult midagi ei tea ja see jätab mu kusagile abitult seisma. Ma olen pidanud väga paljusid oma otsuseid ja tegusid kahetsema, seda üht kõige tähtsamat ei tahaks küll kahetsema jääda. Niiet, kui ma lapsena lootsin suureks kasvada ja siis mingeid vastuseid saama hakata, lootsin ma ikka põhjendamatult palju. Ei saa mingeid vastuseid. Rohkem kõikvõimalikke küsimusi hoopis. Persse küll noh.

2008-12-04T17:07:00.002+02:00

Ma olen kurb. Ja ju ma pole siis piisavalt tähtis, et minult küsida, et miks. Aga las ta olla. Mõnikord peabki lihtsalt kurb olema, kui te minu arvamust teada tahate.

Muide, lugesin läbi Salingeri "Kuristik rukkis". Ma ei saanud sellest aru. Kuidas pagana päralt peaks see väljendama ja isegi käsitama noorsoo maailmavalu ja mässumeelsust?? Ne znaju.

2008-11-27T20:27:00.002+02:00

Muidugi, kõige targem on enne esinemist haigeks jääda, nii tore on ju palaviku ja kurguvaluga luuletada. Tubli.

Jajah. Aga kes veel ei teadnud, siis mul on homme esinemine. Kopin kuulutuse siia, sest mul pole tegelikult aega siin üldse blogida. Ja te ju ise ei viitsi seda kusagilt üles otsida, eks.

Aga palun:

Pimedate kuude teine luuleõhtu teemal "Armastus" on peagi tulemas luulehuviliste südant kosutama. Luulelugemine küünlavalgel toimub 28. novembril kell 18.00, meie tuntud kirjaniku Eduard Vilde majamuuseumis Kadriorus. See on piisavalt intiimne ja hubane ruum, et oma luulet ise lugeda ja mõtiskleda. Siia mõnusasse, õdusasse, kirjandusest õhkuvasse interjööri tulevad seekord esinema: Marje Ingel, Saul Talve, Hanna Kangro ja Lee Rajando. Kitarripalu esitab Meelis Kommendand.Jätkub mõtisklemine teemal armastus. Armastus- armastada võib iseennast, meie jaoks erilisi elusolendeid ja kohti, loodust ja palju muud. Armastus puudutab meid kõiki omal moel ja omas vormis. Saul kirjutab olemise armastusest, Lee noorte inimeste noorest armastusest, Marje sügavatest tunnetest inimeste vahel ning Hanna armastuse sürreaalsest poolest. Õhtu lõpeb ikka väikese teelauaga söögitoas, kus saab mõtteid vahetada ning luuletusi üle lugeda.

Ja näe, ei kirjutatudki seelkord, et ma olen räme pubekas. Progress:)

Aga homme olete siis kõik oodatud ja kes ei tule, siis hoidke vähemalt pöialt, et ma kõike ka päris perse ei keeraks.

Kohtumisteni.

2008-11-24T18:34:00.002+02:00

Ma loodan, et see nüüd kogu aasta jagu lund polnud, mis üleeile taevast alla otsustas tulla. Ei, ilus oli ja puha ja nii kaua pole ju lund näinud, et ilmselt pisike kultuurišokk oli ka, aga ikkagi, nii mõnus on, et mul tekib väike kahtlus, et misnüüd, sest ilm ei jää ju kunagi kauaks ilusaks.
Ja praegu pole ju liiga külm ka (kraadiklaas on hetkel täpselt piisavalt miinustes, et lumi ära ei sulaks) ja õues sajab pehmeid räitsakaid. Aknad on tuul kinni tuisanud, autot tuli hommikul välja kaevata ja majaõuel oli lumi mulle peaaegu puusadeni, aga muidugi arvestage siis seda ka, et ma olen umbes kõige lühem inimene maailmas. Täitsa lõpp kui LAHE ilm:)

Eile tulin läbi selle kõige hullema tormi töölt koju, tuppa jõudes olis jalad sinised ja äravõetud laike täis. Lasin vanni kuuma vett täis, liialdasin vannivahuga ja ligunesin umbes tunnikese. Pärast otsisin üles oma kõige soojema tumesinise kampsuni, pugesin selle sisse ja jõin umbes kolm liitrit teed (ja käisin umbes iga kahe minuti tagant vetsus) ja vaatasin ilusat filmi. Tuju on hea.

Ahjaa, ja vaadake siis kõik täna kell kaheksa kultuuriuudiseid. Ma loodan, et seekord siis näeb SEDA asja ka;)

2008-11-18T22:45:00.003+02:00

"Sanat huulilles hyytyivät niinkuin veri." - Uuno Kailas

Jah, nii ongi, nagu UK kirjutas kunagi ammu 1925. aastal. Sõnad tarduvad huulile kui veri. Rohkem polegi midagi öelda. Halb on ja hall on ja kurb on ja mingil kummalisel põhjusel rohkem üksi kui kunagi varem on. On lihtsalt üks kole õhtu jälle, mil tuul kolistab katuseplekiga ja tänavatel kõlisevad lund oodates külmunud lehed. Õhus on tunda esimest lund.

2008-11-15T09:15:00.002+02:00

Vabandage tõesti, aga ma ei saa praeguse hetkeni aru, et mis ainete mõju all või mis seisundis ma olin, kui ma olin nõus sellise tööga, kus ma pean LAUPÄEVA HOMMIKUL kella poole üheksaks tööle roomama (mõnikord kahjuks suhteliselt sõna otseses mõttes) selleks, et lasta sisse koristaja ja siis passida arvutis (loe:orksis & blogides) tund aega, panna selga tööriided ja siis passida kella kuueni, olles valmis olema vastavalt vajadusele kas siis infopunkt, psühhiaater, käsitöö spetsialist, naeratav idioot, liiga palju kohvi joonud idioot, Eesti ekspert, fotograaf, modell või siis alamaganud ja pahatihti ka veel veidi tipsine idioot. Võinoh, mis veidi.

Nojah. Aga palk on vähemalt normaalne, nii et ma ei vingu. Võinoh, vingun küll, aga mõõdukalt. Ja mõõdukalt ju tohib.

PS. Eile õhtul ütles mulle üks poiss, kelle nimi on Oskar, et ta tahaks umbes kõige rohkem maailmas näha sellist stseeni: mina olen trollis, hoian käsipuust kinni ja äkki libistab mingi narkomaan oma käe mulle taskusse. Mina pööran selle peale ümber, vaatab hetke selle narkomaani valget, luitunud nägu ja virutan talle lihtsalt oma peaga vastu nina. Verd pritsib, ninaluust pole ilmselt suurt enam midagi alles ja ma lükkan narkomaani rahulikult uksest välja, pöördun kõrvalseisja poole ja küsin: "Kule, sul salvrätti on vä?" ja pühin rahulikult selle narkomaani tumeda vere oma näolt.
PS2. Kas see on mingi uus pick up line? Või nagu mida?? Kas ma olen tõesti nii vanaks jäänud, et ma ei saa enam aru uue põlvkonna huumorist?

2008-11-13T18:17:00.002+02:00

Nii tore on olla esimene inimene, kes mu blogil on täna käinud. Või samas, ei ole ka. See on tegelikult suhteliselt masendav. Võinoh, mis suhteliselt, ikka väga.

Nojah. Ja samas ei kirjuta ma ju kunagi midagi asjalikku ka siia. Niiet mul pole kedagi selles mittelugemises süüdistada ka. Ärge lugege muidugi. Säästate mõne minuti oma elust. Võimidagi.

2008-11-09T18:15:00.003+02:00

Mängin täna või õigemini viimasel ajal ühte mängu. Reegliteks on, et sul peab KÕIK halvasti olema (seekord ma ei liialda) ja sa pead suutma kogu selle s*ta juures head nägu teha ja naeratada. Mul on tunne, et ma oskan seda mängu juba natuke liiga hästi.
Pinged koovad oma võrku ümber minu ja tõmbuvad üha koomale ja koomale ja ülevalt sajab veel ainult sitta juurde. Aga tänu sellele mängule paistab vähemalt mõnel tunnil päevas päike ja naer tuleb otse südamest. Sest siis saan ma teha nägu, nagu poleks neid muresid ja kõike seda masendavat halli ollust olemas. Jah, just seda see mäng teeb, annab võimaluse eitada ja olla normaalne. Mida iganes see ka ei tähendaks.

PS. Mul on esinemine Pimedate Kuude Luuleõhtul, eeldatavasti 28. november. Vilde Majamuuseumis. Olete kõik oodatud. Tähendab, teie all mõtlen ma neid viite inimest, kes veel mu blogi loevad või siia kogemata eksivad. Aga see ei tähenda, et teised ei tohi ka tulla. Muidugi tohivad. Oleks ju tore.

2008-11-06T20:33:00.002+02:00

Tere.

Ma olen kuidagi vaikne täna. Ah et miks? Nojah, vaata sellepärast, et ma mõtlen valedele asjadele. Näiteks nendele asjadele, kes elavad üle lahe Soomes ühes linnas, kus on praegu runoviikko ja. Noh. Persse.

Luuletasin, vahepeal.

***

Mu armas Veneetsia libu,
Su juurde jätan ma oma viimsed eurod
Ja ühe suudluse
Midagi, mis sind lohutaks,
Sest ma lähen,
Jätan sinu
Ja selle iidse linna
Vajuvad tänavad
Jah,
Ma lähen,
Riietel veel sinu lõhn
Ja püksis
Sinult mälestuseks saadud suguhaigus

***

Keegi oli mulle poest Inglise lagritsat toonud. Ohoh, mõtlesin mina. Proovisin. Ja ausalt, ma poleks iial uskunud, et need bloody inglishmanid nii halba lagritsat teevad. Peaks ikka jälle Soome minema ja ÕIGET lagritsat tooma. Mmmmm...

2008-11-02T22:12:00.003+02:00

"Perfume - The Story Of A Murderer"

Oooo. Näe, ma vaatasin filmi ja natukeseks ajaks said sõnad otsa. Mitte, et see mind väga positiivses mõttes rabanud oleks. Ei. Aga oma kummaline võlu on tal olemas. Jaa. Ja see võlu paelub mind veel nüüdki, kaadrid jooksevad peas ja tegelaste repliigid kajavad kõrvus. Kõlab klišeena, eks? Aga seda ta ei ole. Võib-olla sellepärast ta rababki, et vähemalt mina ei olnud enne tänast õhtut elu sees midagi sellist näinud, mis suudaks mind tülgastada ja vaimustada korraga. Aga "Perfume" just seda tegigi.

Imetabaselt hea ekraaniversioon sakslase Patric Süskindi samanimelisest romaanist. Ooo.
Ma ei suuda siiamaani mõista, kuidas saab ühes ja samas filmis näidata selliste kaadritega, mis panevad hinge kinni sellist julmust, rõvedust, jälkust?
Ma ilmselt pean veidi seletama, et teil, armsad sõbrad, kes te seda filmi veel näinud pole, mingigi ettekujutus tekiks.

Põhimõtteliselt räägib film ühest kurva saatusega noormehest, kes sünnib kalaturul ning kelle ema ta sünnihetkel kalaraipete juurde jätab, lootes, et laps peagi sureb. Ent lapse nuttu kuuldes hakkavad inimesed lapse ema otsima ning näevad teda põgenemas. Ta tabatakse ning puuakse üles, süüdistatuna oma lapse tapmiskatses. Jean-Baptiste saadetakse lastekodusse. Peagi avastab sirguv poiss, et talle on looduse poolt kingitud ääretult hea lõhnataju. Ta tunneb kõiki lõhnu maailmas ja tema suurim soov on kinni püüda
tema arvates maailma kauneim lõhn - ilusa naise ihu lõhn. Ja ta asub selle nimel halastamatult tegutsema, tappes oma ohvreid ning nende lõhnu pudelikestesse peites. Tema esimene õpetaja räägib talle legendi ühest Egiptuse vaaraost, kelle hauakambrist leiti mingisugune urn, mille avamisel oli paiskus õhku sellist lõhna, mis tekitas sissetungijatel tunde nagu viibiksid nad paradiidis. Egiptlased usukusid nimelt, et ühe hea parfüümi tegemiseks on vaja nelja komponenti tavalise kolme (ehk siis tipu, südame ja põhjanoodi) asemel. Selle Egiptuse vaarao parfüümi kolm komponenti suudeti taastada, ent neljas jäi saladuseks. Ilmselt kummitas see neljas noot Jean-Baptiste`i, kes siiski suutis leida enda jaoks need 12 imeilusat ja hästilõhnavat neidu, kelle ihu lõhnast kokku segada paradiisi lõhn. Muidugi ei jäänud tema koostisosade kadumised ja taas alasti ja juusteta ilmumised märkamatuks. Nagu 18. sajandi Prantsusmaal kombeks, piinati teda ja määrati kohtuotsus. Jean-Baptiste lubati risti lüüa, anda talle 12 lööki raudnuiaga ning lõpuks üles puua. Ent lõhnameister oli täpselt hetk enne oma tabamist saanud valmis oma paradiisiessentsi ning seistes vangikongis ja oodates oma vangivalvureid, määris seda oma kaelale. Valvurid vabastasid ta ahelatest ning langesid põlvili ta ees. Talle toodi otsekohe kenad riided ja viidi tapalavale tõllas. Timukas ja rahvahulk reageerisid lõhnale täpselt nagu vangivalvuridki ja pidasid Jean-Baptiste`i ingliks. Paradiisiunelmas viibides riietas kogu see rahvahulk üksteist lahti ning asusid armatsema. Hommikul ärgates oli neil kohutav pohmell ja häbi ning juhtunu lihtsalt kustutati oma mälust, leiti kibekiiresti uus süüdlane ja pooti ta üles.

Jean-Baptiste oli siis juba teel Pariisi poole, et allutada kasvõi terve maailm. Ent teel olles avastas, et tal endal puudub võime armastada ja armastatud olla, sest parfüüm ei tekitanud temas mingit emotsiooni. Seega otsustas ta tagasi minna oma sünnipaika kalaturul. Kohale jõudes avas ta pudelikese maailma parima lõhnaga ja kallas selle sisu endale pähe. Hilisel õhtutunnil turul viibinud inimesed olid veendunud, et ta oli ingel ning et nad on temasse armunud. Oma sügavas kiindumuses sõid nad ära viimsegi kui tüki Jean-Baptiste Grenouille`ist, uskudes, et nad on teinud midagi siirast armastusest.

Ma usun, et mul on üpriski õigus, kui ma kirjeldan seda filmi kui üks kolevastikut ilusat filmi. Sest muud moodi ma seda kirjeldada ei oska. Aga vaadata soovitan.

"The soul of beings is in the essence of their scent."- Patrick Süskind

2008-10-31T15:20:00.003+02:00

Vormsi tervitas mind juba Tallinnas vihmaga. Olukord polnud paremaks muutunud, kui ma Rohuküla sadamasse olin jõudnud ja endiselt kallas vihma ja õhus oli midagi tormilaadset.
Vormsil oli hea olla. Mis sest, et ma juba täna hommikul tagasi tulin. Ja mis sest, et see üks suhteliselt raske hommik oli ja mis sest, et prügikott hirmsal kombel kolises;)

Aga jah. Õhtul ootab ees rebaste pidu. Ehk siis neid va kolisevaid prügikotte saab päris palju olema. Huuuh. Ohjah.

Muide, ärge pahandage kui ma natuke bitchin, mul on mingi imelik komme viimasel nädalal dramaqueeni mängida. Baah.
Ahjaa, Kultuurikatlasse ei jõudnudki eelmisel nädalal Vennaskonda kuulama, pagan.

2008-10-27T20:23:00.002+02:00

Kuna mul on ilmselgelt liiga palju vaba aega ja sellega seoses ka liiga palju aega magamiseks, siis sellisteks puhkudeks on ju üldreegel, et kui mitte midagi teha pole ja unenormid on ka täis magatud, siis peab liiga palju mõtlema.
Jaa. Ja seda ma siis tegin.
Mõtlesin igasugustele asjadele. Näiteks nendele asjadele, mis olid täpselt aasta tagasi (kuupäev oli küll teine, aga mis sest) ja siis nendele asjadele, mis on üldse vahepeal juhtunud ja mis ei ole juhtunud, kuigi oleks pidanud juhtuma. Neid asju oli kokku üldse liiga palju. Lõppkokkuvõttes suutsin ma endale jälle mingi emotsionaalse kriisi mõelda. Ja tunda end taas altveetuna ja ärakasutatuna. Ilmselt on mingi kosmiline kord selline, et mu sügisvaheajad lihtsalt peavad kõik perse minema. Sest just sinna on nad läinud, juba kaks aastat järjest. Mingi järjepidevus on märgatav.
Homme tahan minna kinno, Sõpruses on Jaapani Animafilmide Festival vms asi, ei tahaks seda vahele jätta.
Muidu, mis siin ikka, vihma sajab, põnnike on jälle väga haige (see on väga kurb, palavik kõigub 38-39 kraadi vahel ja ta sonib), reedel oli rebaste pidulik ristimine(jahu, kama, kalamaksaõli, Balti jaama odekolonn, vibraator, vahukoor & kilu, seenemuusika, kamasuutra ja natuke veel Balti jaama odekat), eile käisin Sigur Rosi filmi vaatamas Hansu juures, joon jälle punast veini (mille vastu ma vahepeal millegipärast kummaliselt allergiline olin), liialdan jälle punase veiniga, kaklen, norin muhku ja mölisen. Some things never change, do they?

2008-10-22T22:11:00.003+03:00

Haaaa, aga arvake ära, kes just praegu Svjata Vatra konsalt tuli?? Mh?? Mina:)
Vägavägaväga lahe konsa oli. Mõnus viis kolmapäeva mööda saata. Täna õhtul kella 19.00 kuni umb 20.30ni ei raisanud ühtki sekundit oma elust asjatult. See on hea.

Meil käib suure hooga rebastenädal ja nad on täitsa nunnud. Nii nunnud, et mina ei taha neid küll kiusata, aga ma usun, et vahukoor+kalamaksaõli+mädarõigas küll kiusamise alla ei lähe. Eks.

Kirjutan vähem, ilmselt on praegu mingi kogumisperiood. Aga lugeda pole ma teile küll ammu miskit andnud. Nii neid asju jätta ei saa. Näe.
Luuletasin, vahepeal.

***

Kaklen iseendaga
Naljakal kombel
Kaotan ma alati
Külmalt diagnoosin endal
Kriitilise piiri ületanud eluarmastuse
Ja ilmselt ka skisofreenia,
Sest kes kurat
Iseendaga üldse kakleb
Kui mitte skisofreenik
Kelle tühjas peas
Kajavad luuletused
Mille vastu
Isegi liitium ei aita
Igaühes on revolutsioon,
Aga skisofreenikus on surmav kogus liitiumi,
Mis ei taha mõjuda
Ega luuletuste kaja vaigistada
"Ma ju räägin,
Et liitiumiga ei saa skisofreeniat ravida
Sest liitium ravib maailmavalu
Aga mitte luuletamist,"
Ütles skisofreenik
Ning hammustas nukra näoga huulde,
Et mitte jälle vaidlema hakata

***

Ahjaa. Ma olen muide üks suurimaid idioote maailmas. Tubli, Lee. Jäta jah oma KÕIGE tähtsam vihik Lauri kotti. Homme ei ole ju sugugi prantsuse keele kontrolltööd. Mkmm. Näe, veel üks põhjus, miks enda üle uhkust tunda - ma ilmselt ületasin mingisuguse lolluse tipu vms. Hurra.

2008-10-19T21:43:00.003+03:00

Nii. Mina näiteks käisin eile maailma parimal konsal. Mustpeade majas, Aafrika trummid. Oeh. Kui ma vaid oskaks kirjeldada seda seletamatut ekstaasilaadset seisundit. Aga pagan, ei oska. Ma ilmselt ei üritagi, sest siis jääks sellest mannetu mulje. Aga elamus oli VÄGEV. Täitsa hetkegi kahtlemata võin öelda, et ma pole midagi sellist varem kogenud, kõige lihtsam oleks seda kirjeldada kui kehalist & vaimset kirgastumist, aga sellest jääks ka väheks. Uuuh. Ma siiralt arvan end nüüd teadvat, mida šamaanid omal ajal kogesid kui nad end erinevate vahendite abil transsi viisid ja nö oma kehast ning vaimust eemaldusid. VÄGEV.

Nüüd olen pilgeni täis positiivset energiat ja enesetunne on peale doonoriks käimist ja vägevaid trummirütmielamusi väga hea.

Ja ma tunnen, et midagi head, ilusat ja tähtsat on tulekul. Pagana hea tunne on.

2008-10-17T15:23:00.001+03:00

GOOD TO KNOW..

You Should Be A Poet

You craft words well, in creative and unexpected ways.

And you have a great talent for evoking beautiful imagery...

Or describing the most intense heartbreak ever.

You're already naturally a poet, even if you've never written a poem.

What Type of Writer Should You Be?

2008-10-16T20:54:00.003+03:00

"People are very fond of giving away what they need most themselves."
- Oscar Wilde

...Ja tal on kuradi õigus. Rääkimata mingitest tühistest asjadest, rahast ja ajast ja üldse, KÕIGEST, noh. Mina näiteks kipun küll helde käega paremale ja vasakule asju jagama.
Täna näiteks jagasin oma verd. Pool liitrit. Probleem oli aga selles, et mu veri tahtis väga kiiresti mu kehast lahkuda (mürgine elukeskkond) ja selle tulemusena on mul siiamaani suhteliselt halb olla. Esimesed kümme minutit pidin pikali olema ja taastuma, sest minu annetatava vere norm täitus 5 minutiga, teistel umbes 10ne minutiga. Nii kiire oli tal.
Aga muidu olen rahul, sest midagi head sai tehtud ja loodetavasti on minust nüüd natukenegi kasu.
Selles mõttes, et loota ju võib.
:)

2008-10-14T22:26:00.004+03:00

I`m having a lover's quarrel with the world, so yeah, you`re right, just nevermind me. I`m quite used to being the only who`s one on my side.

2008-10-12T12:37:00.002+03:00

Terererere hommikust. Võinoh, mis hommik meil enam on. Pigem lõuna juba. Aga sellised need pühapäevad ongi minumeelest, lihtsalt ühed pikad hommikud. Teoreetiliselt on pühapäeval VÄGA palju asju, mis peaks kibekiiresti ära tegema (vähemalt minul on) aga kuna need hommikud kipuvad venima ja venima, eriti kui sa kuulad Sigur Rosi ja jood maple/honeybush`i teed sortsu liksiga, siis tavaliselt avastad sa alles kusagil kella 18.00 ja 19.00 vahel, et pagan, näe, õhtu on käes ja ma ei ole jälle midagi teinud. Või noh, vähemalt mina avastan seda päris tihti.
Praegu on toas istuda patt, sest nii ilusat hommikut pole ma tükk aega näinud, aga Henrik Ibsen oma näidendianalüüsiga ootab, järjekorras on rõõmsalt ka üks täispikk kirjand ja muidugi ühiskonnaõpetuse ettekanne. Muide, ma oleks äärepealt kirjutanud ettekande asemel praktiline töö, rärr, GAGi tsikid saavad naljale pihta;)

Jah. Muidu kisub vaikselt lörri kõik. Aga praegu on tuju paratamatult hea, sest õues on maailma kõige ilusam kuldne hommik, väikevend räägib kõrvaltoas midagi kurgileibadest, vaikselt mängib Sigur Ros ja tee maitseb hea. Rääkimata sellest, et mind äratas kell 9 üks kallimatest kallim hääl (kahjuks küll halbade uudistega, aga siiski. Kõik juhtub põhjusega, eks).

Ma praegu ikkagi mõtlen, et ehk peaks siiski selle õuetuuri tegema:)