Ära ära ehmata.
See tabab kõiki erinevat moodi. Mind tabas see ühel varasügisesel esmaspäevahommikul. See oli alguses lihtne telefonikõne teises toas kellelegi teisele. Kõrv aga hakkas tabama asju ja lauseid, mille põhjal hakkas sisikond halba aimates vaikselt jäätuma.
Ta lõpetab kõne, paneb telefoni lauale ja käed tasku. Ta ohkab kinnise ukse taga. Ja ma juba tean. Tal pole vaja ust avada, veelkord ohata, ega seda välja öelda. Ma loodan südamest, et ma eksin, aga ma juba tean.
Järsku muutub inimese puuduolek tuntavaks igas väikses nurgas. Ja järsku muutub süda väikseks armetuks känkraks, kuhu ei mahu kogu see ära.
Mis sest, et me polnud nii lähedased. Mis sest. Veri on paksem kui vesi.
Vesi. Teda on viimasel ajal üldse palju. Katusel, pilvedes, lompideks jaotatuna, silmanurgas, puulehtedel, padjapüüris, vihmaveerennis. Viimasel ajal on olnud teda rohkem kui üldse vist enne kokku minu jaoks.
Mõnikord on nii, et asjad peavad muutuma. Lihtsalt peavad. Selleks, et teistel oleks hea ja endal ka. Teinekord on nii, et asjad muutuvad. Lihtsalt muutuvad. Kelleltki luba küsimata. Mina pole ammu enam mina ise ja samas olen ma viimasel ajal rohkem mina ise kui ma kunagi varem olnud olen.
See kõik on nii keeruline. Sügis teeb kõik keerulisemaks, kui peaks. Jälle.
neljapäev, september 16, 2010
neljapäev, august 05, 2010
laupäev, juuli 24, 2010
Sellest, kui valged on ööd
ja kui üksildased on kassid kell 3 öösel
Kool lõppes enne jaanipäeva. Siis oli jaanipäev. Siis oli paar päeva puhkust. Ja siis algas peale.
Laste- ja noortelaagris kasvatajana töötamine oli huvitav ja mitmekesine töö: sai kaklusi lahutada, alaealistelt alkoholi konfiskeerida ja öösiti uurida, et millisest telgist tulevad need hääled, mis ei tohiks üheski laste- ja noortelaagris üldse kostuda.
Saarte noorte asju ajan ka vahepeal. Neid on palju ja see on hea. Tunnen, et teeme õigeid asju õige eesmärgi nimel. See annab sellise kuulumistunde. Ja see on hea. Hea on tunda, et see on See.
Elu muutub nii kiiresti, et ise ei pane tähelegi. Suvi jookseb eest ära ja järgi talle ei jõua.
Inimesi on palju ja nad on kõik nii erinevad. Erinevad mulle ja maailmale. Neid on häid ja noh, vähem häid.
Ülikool on endiselt suur küsimärk. Võib-olla on põhjused nii mõnegi jaoks valed, aga nad on minu põhjused ja ei peagi teiste jaoks tähtsad olema. Ja kuidas saabki üks kahekümneaastane teada, mida ta tahab? Ta võib vaid aimata ja sellest iga kord ei piisa. Ei peagi piisama.
Aga eks näis, mis elu toob (mulle ei meeldi viimasel ajal selliseid kindlaid otsuseid teha enam, sest elu on õpetanud, et plaanid ei kehti). Jaa ja ilmselt toob ta selle, mis tulema peab.
Ööd on imeilusad ja magada ei raatsi. Suvi annab palju ja võtab palju. Kui ma öösiti koju tulen, siis ma peatun iga kord naabermaja akna all, et läbi klaasi kassi paitada. Ma ju tean, kui üksikud me kõik oleme öösel kell 3. Naljakas mõelda, et maailmas on hetkeseisuga 6,860,007,101 (muutumas sekunditega, eksole) inimest ja sa saad ikka olla nii üksi mõnikord.
Ja samas on kõigi nende inimeste seas mõned, kellega koos ei ole üksi olla. Mõned, kelle sa tunned ära.
Üldse, viimasel ajal on tunne, et asjad hakkavad paika loksuma ja äratundmisrõõm on imekaunis.
Ma arvan, et ma võin öelda, et ma olen õnnelik.
Ja kasski nurrub peale pai saamist veel pool tundi ja uinub teadmisega, et mõnikord kui on üksi olla, siis tuleb üks unine lokkis juustega tüdruk, kes paneb oma käe vastu klaasi ja naeratab.
ja kui üksildased on kassid kell 3 öösel
Kool lõppes enne jaanipäeva. Siis oli jaanipäev. Siis oli paar päeva puhkust. Ja siis algas peale.
Laste- ja noortelaagris kasvatajana töötamine oli huvitav ja mitmekesine töö: sai kaklusi lahutada, alaealistelt alkoholi konfiskeerida ja öösiti uurida, et millisest telgist tulevad need hääled, mis ei tohiks üheski laste- ja noortelaagris üldse kostuda.
Saarte noorte asju ajan ka vahepeal. Neid on palju ja see on hea. Tunnen, et teeme õigeid asju õige eesmärgi nimel. See annab sellise kuulumistunde. Ja see on hea. Hea on tunda, et see on See.
Elu muutub nii kiiresti, et ise ei pane tähelegi. Suvi jookseb eest ära ja järgi talle ei jõua.
Inimesi on palju ja nad on kõik nii erinevad. Erinevad mulle ja maailmale. Neid on häid ja noh, vähem häid.
Ülikool on endiselt suur küsimärk. Võib-olla on põhjused nii mõnegi jaoks valed, aga nad on minu põhjused ja ei peagi teiste jaoks tähtsad olema. Ja kuidas saabki üks kahekümneaastane teada, mida ta tahab? Ta võib vaid aimata ja sellest iga kord ei piisa. Ei peagi piisama.
Aga eks näis, mis elu toob (mulle ei meeldi viimasel ajal selliseid kindlaid otsuseid teha enam, sest elu on õpetanud, et plaanid ei kehti). Jaa ja ilmselt toob ta selle, mis tulema peab.
Ööd on imeilusad ja magada ei raatsi. Suvi annab palju ja võtab palju. Kui ma öösiti koju tulen, siis ma peatun iga kord naabermaja akna all, et läbi klaasi kassi paitada. Ma ju tean, kui üksikud me kõik oleme öösel kell 3. Naljakas mõelda, et maailmas on hetkeseisuga 6,860,007,101 (muutumas sekunditega, eksole) inimest ja sa saad ikka olla nii üksi mõnikord.
Ja samas on kõigi nende inimeste seas mõned, kellega koos ei ole üksi olla. Mõned, kelle sa tunned ära.
Üldse, viimasel ajal on tunne, et asjad hakkavad paika loksuma ja äratundmisrõõm on imekaunis.
Ma arvan, et ma võin öelda, et ma olen õnnelik.
Ja kasski nurrub peale pai saamist veel pool tundi ja uinub teadmisega, et mõnikord kui on üksi olla, siis tuleb üks unine lokkis juustega tüdruk, kes paneb oma käe vastu klaasi ja naeratab.
kolmapäev, juuni 09, 2010
Sometimes I wish I was Alice, so I could tumble down the rabbit hole and disappear for a while. Drinking tea with Johnny Depp is ofcourse a bonus, too.


PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS Gilbert, Mad Hatter, John, Sweeney, Captain Jack, Victor, Willy, Rochester, Sir James Matthew, Mort, Sands, inspector Frederick, George, Roux, Bon Bon, Cesar, Ichabod, Spencer, Dean, Raoul, Raphael, Donnie, Gene, William, Don Juan, Ed, Sam, Axel, Edward, Cry-Baby, Glen ja paljud teised!


PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS Gilbert, Mad Hatter, John, Sweeney, Captain Jack, Victor, Willy, Rochester, Sir James Matthew, Mort, Sands, inspector Frederick, George, Roux, Bon Bon, Cesar, Ichabod, Spencer, Dean, Raoul, Raphael, Donnie, Gene, William, Don Juan, Ed, Sam, Axel, Edward, Cry-Baby, Glen ja paljud teised!
kolmapäev, juuni 02, 2010
THE UNBEARABLE LIGHTNESS OF BEING, and the unbearable heaviness of not being
"Anyone whose goal is 'something higher' must expect someday to suffer vertigo. What is vertigo? Fear of falling? No, Vertigo is something other than fear of falling. It is the voice of the emptiness below us which tempts and lures us, it is the desire to fall, against which, terrified, we defend ourselves."
Milan Kundera (1929 - )
The Unbearable Lightness of Being
Mu pea lõhub valutada. Homme on eksam. Eesti nüüdiskirjandus. Motivatsioon jättis mu maha ja ma nutan teda endiselt taga. Lahkuminekud on alati kibedad. Eesti nüüdiskirjandus. Peatselt saabuv kesköö. Peavalu. Olemise talumatu raskus. Peavalu. Eksam. Peavalu. Nii palju kergem oleks, kui vihma sajaks.
"Anyone whose goal is 'something higher' must expect someday to suffer vertigo. What is vertigo? Fear of falling? No, Vertigo is something other than fear of falling. It is the voice of the emptiness below us which tempts and lures us, it is the desire to fall, against which, terrified, we defend ourselves."
Milan Kundera (1929 - )
The Unbearable Lightness of Being
Mu pea lõhub valutada. Homme on eksam. Eesti nüüdiskirjandus. Motivatsioon jättis mu maha ja ma nutan teda endiselt taga. Lahkuminekud on alati kibedad. Eesti nüüdiskirjandus. Peatselt saabuv kesköö. Peavalu. Olemise talumatu raskus. Peavalu. Eksam. Peavalu. Nii palju kergem oleks, kui vihma sajaks.
pühapäev, mai 23, 2010
Man kan inte lära gamla hundar sitta*
"H.C.A : Kui ma olin väike, ütles ema: Hans Christian, sa justkui arvaksid, et maailm kaob, kui sa silmad kinni pigistad. Ja tuleb tagasi kui sa silmad lahti teed. Ma küsisin: kas ei ole siis nii? Ta ütles: ei! Ei! Aga kui sa seda arvad, oled sa elus väga üksik. (Paus.) Väga. (Paus.) Üksik."
Mõtlen ise päris tükk aega, et mul on selle Hans Christianiga üks ühine joon.
Tsitaat Per Olov Enquisti raamatust "Vihmausside elust" (1981).
*Vanale koerale uusi trikke ei õpeta
"H.C.A : Kui ma olin väike, ütles ema: Hans Christian, sa justkui arvaksid, et maailm kaob, kui sa silmad kinni pigistad. Ja tuleb tagasi kui sa silmad lahti teed. Ma küsisin: kas ei ole siis nii? Ta ütles: ei! Ei! Aga kui sa seda arvad, oled sa elus väga üksik. (Paus.) Väga. (Paus.) Üksik."
Mõtlen ise päris tükk aega, et mul on selle Hans Christianiga üks ühine joon.
Tsitaat Per Olov Enquisti raamatust "Vihmausside elust" (1981).
*Vanale koerale uusi trikke ei õpeta
kolmapäev, mai 19, 2010

Pilt: Helina Kõrm
Ma ei tea enam, mis minust saab. Hammasrattad käivad üle ja vaibad tõmmatakse alt. Võõrad linnad ei ole enam head mu vastu ja ma tunnen end nähtamatuna.
Poen peitu ja ütlen, et mind pole enam siin. Kuni ma olen selgeks saanud ja tean, mida ma tahan.
Coldplay aitab.
neljapäev, aprill 29, 2010
esmaspäev, aprill 12, 2010
laupäev, aprill 10, 2010
Sest et pole liiga ammu.
Näe, luuletasin. Vahepeal.
***
the heart of the matter
beats slowly
but persistently
on and on
never stopping
never resting
and the magician
who had his audience
dissappearing
is laughing
at the slow motion world
around us
because whatever happens
there will always be spring
here in his heart of the matter
beating slowly
but persistently
on and on and on
***
Tere, kevad. :)
Näe, luuletasin. Vahepeal.
***
the heart of the matter
beats slowly
but persistently
on and on
never stopping
never resting
and the magician
who had his audience
dissappearing
is laughing
at the slow motion world
around us
because whatever happens
there will always be spring
here in his heart of the matter
beating slowly
but persistently
on and on and on
***
Tere, kevad. :)
esmaspäev, aprill 05, 2010
Tsiteerides klassikuid,
"On the edge of the bridge there’s a poet who has made
sentences that sentence him to a lifetime of rain
because those words he placed in line surround his mind all of the time
they are sad
thanks to bad days he’s had...."
Lauri Teder,
maailmakuulus poeet/songwriter/minu armas sõber
"On the edge of the bridge there’s a poet who has made
sentences that sentence him to a lifetime of rain
because those words he placed in line surround his mind all of the time
they are sad
thanks to bad days he’s had...."
Lauri Teder,
maailmakuulus poeet/songwriter/minu armas sõber
neljapäev, aprill 01, 2010
kolmapäev, märts 31, 2010
Ärge muretsege, minuga on korras... Korras. Korras.
Ja kui tegelikult ka pole, siis vähemalt saab korda, kevad tuleb ja kui ta lõpuks kohale jõuab kogu täiega, siis on ju alati kõik hästi.
Kured on tähendusrikkalt pesas, jõed ajavad üle kallaste ja põldude asemel on järved. Varsti saab päikest ja lumikellukesi, sest lubadus kevadest ripub endisest lootusrikkamalt õhus.
Varsti!
(kui kaua see varsti juba kestnud on..?)
Aga lootust veel on. Minul vähemalt.
Ja kui tegelikult ka pole, siis vähemalt saab korda, kevad tuleb ja kui ta lõpuks kohale jõuab kogu täiega, siis on ju alati kõik hästi.
Kured on tähendusrikkalt pesas, jõed ajavad üle kallaste ja põldude asemel on järved. Varsti saab päikest ja lumikellukesi, sest lubadus kevadest ripub endisest lootusrikkamalt õhus.
Varsti!
(kui kaua see varsti juba kestnud on..?)
Aga lootust veel on. Minul vähemalt.
neljapäev, märts 04, 2010
kolmapäev, märts 03, 2010
teisipäev, veebruar 09, 2010
Ma olen omadega sõlmes. Kõik asjad, mida ma olen alla surunud, sest mul pole nende jaoks aega olnud, kõik need asjad ütlesid järsku, et Nii, nüüd mulle aitab. Ma vajan lahendust. KOHE.
Ja nad kõik tulid korraga.
Nad kõik tulid korraga.
Kõik varjud mu minevikust, kõik vastamata jäänud küsimused, kõik tegemata jäänud otsused, kõik kirjutamata jäänud sõnad, nad KÕIK KÕIK KÕIK tulid korraga. Ja mina olen üksi. Üksi loendamatute sõlmedega.
Ta ütles, et ma hüüan sind öösiti. Ma ei imestanud. Ma usun, et sina ka mitte.
Tule ja sõlmi mind lahti. Tule tagasi mu juurde ja sõlmi mind lahti enne kui sõlmed liiga koomale tõmbuvad, enne kui kevad tuleb, enne kui ma päris segi lähen. Veel on aega. Tule!
Ja nad kõik tulid korraga.
Nad kõik tulid korraga.
Kõik varjud mu minevikust, kõik vastamata jäänud küsimused, kõik tegemata jäänud otsused, kõik kirjutamata jäänud sõnad, nad KÕIK KÕIK KÕIK tulid korraga. Ja mina olen üksi. Üksi loendamatute sõlmedega.
Ta ütles, et ma hüüan sind öösiti. Ma ei imestanud. Ma usun, et sina ka mitte.
Tule ja sõlmi mind lahti. Tule tagasi mu juurde ja sõlmi mind lahti enne kui sõlmed liiga koomale tõmbuvad, enne kui kevad tuleb, enne kui ma päris segi lähen. Veel on aega. Tule!
neljapäev, veebruar 04, 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)


