Eeeeehhhh. Nüüd on see koht, kus ma avalikult tunnistan, et kõik EI OLE korras ja kõik ei ole kohe sugugi korras minu vaeses peakolus.
Jutt käib muidugi Temast.
Ma ju sain, mida ma tahtsin. Vist. Kas ma üldse tahtsin seda?
Vähemalt ma sisestasin seda endale üpriski edukalt, et just seda ma tahangi.
Aga vot, tuleb välja, et midagi läks ikka nihu, nagu tavaliselt.
Ma ei tea, Tema on ka imelik, võiks ju ikkagi sõpradeks jääda võinii, aga nojah, kui see on Tema otsus, siis ma austan seda. Sest ma ei taha Teda enam kunagi näha. Päris kindlalt.
Ta nussib selleks liiga palju mu vaeseid ajusid.
Aaa, paljud ei saa aru, MIKS ma Teda enam ei taha. No sellel laupäevaõhtul sain ma aru, et Temas jääb see väga oluline miski puudu. Ja ma ei ole selline inimene, kes hakkaks suhteid looma sellpärast, et "aga ta on ju normaalne". Ei, Ta peab olema see Õige. Mitte keegi vahepealne. Ei õige ega vale.
Samas on mul kahju, et me mõlemad pidime haiget saama. Nii Tema, kui mina. Mina vist veidi rohkem, sest mu pettumus oli tõesti suur.
Siiamaani ei suuda ma õieti keskenduda, pea on faking pulki täis. Aga koolis kukuvad viied ja neljad, niiet asjade käiguga koolirindel olen ma rahul:)

Vapsee.