Kuulasin siin just The Cardigansi.
Pisarad voolavad nii hirmus aeglaselt mööda mu põski.
Ma olen hale.
Ma tahaksin enam mitte kunagi üles ärgata.
Ma tahaksin praegu kedagi hästi kaua kallistada, nii kaua, et mul hakkaks hea soe ja täpselt nii kaua, et ta õlad oleksid läbimärjad mu pisaratest.
Kui see hetk oleks käes, tõstaksin ma häbelikult pea, teeksin ta põsele ühe soolase musi ja ütleksin: "Aitäh, kallis." Ja talle sellest piisaks.


Hüvasti, kullakesed.
Ma armastasin teid, te mu unenäoinglid.