Taevas oli roosakas-hall. Nii oli see alati olnud peale lumesadu, alati, niikaua kui ta mäletas.
Ohates vaatas tüdruk õue, mis oli lumme uppumas. Ilus.
Vähemalt ei olnud enam porine ja kõle. Lumi kattis kõike.
Ta istus aknalauale ja lihtsalt vaatas seda uut ja valget maailma. Teda ei huvitanud see kurb fakt, et tal oli kõik tegemata, et lauanurgal ootas teda poolelijäänud eesti keele kirjand, kunstiretsensioon ja terve hulk luuletusi, mis lausa karjusid arvutisse ümberkirjutamise järele. See ei olnud oluline.
Ja nii ta vaataski lund ja külmetavaid inimesi, kuni õues läks nii pimedaks, et ta enam midagi ei näinud.
Alles siis muutusid olulisteks kirjandid ja muud asjad.
Aga keegi ei saanud sellest aru.
Mitte keegi.