Tereee.
Nii, minust pole siin tükk aega kippu ega kõppu kuulda olnud.
Ausalt öeldes pole eriti viitsinud siia midagi kirjutada.
Ja pealegi olin peaaegu terve vaheaja Vormsis.


Nii. Vormsil.
Saabusin reede õhtul, pimedas. Praami pealt maha sõites ei olnud mitte midagi peale mere näha.
Ma ei kavatse rääkida nendest väikestest asjadest, mis seal juhtusid. Need pole olulised. Ma ei kirjelda seda ülimat rahutunnet, mis mind praamilt maha sõites tabas. Seda ei saa kirjeldada:)
Sellest ei saa keegi peale minu aru. Kahju.
Oskaks ma ometi kasvõi natukenegi seda tunnet sõnadesse panna, nii, et te saaksite aru, millest te ilma olete jäänud.
Kaisat nägin üle pikapikapika aja. See oli hea:)
Alles laupäeval sain ma metsa minna.
Tull sahistas kuuskede latvades ja sammal kumas heleroheliselt puude all.
Jäin seisma.
Naljakas, ainult metsas saan ma aru, kui tähtsusetu ja väike inimene ma olen. Kui ma ükskord olemast lakkan, ei mõjuta see kedagi.
Mets on ja jääb, jääb edasi ka siis kui mina suren.
Metsas, nende iidvanade puutüvede vahel seistes ja metsa lõhna sisse hingates tajun ma oma sureliku elu väärtusetust, lühidust ja mittevajalikkust.
Oleksin tahtnud tegelikult nutta, sest tundsin haledust oma võimetuse üle muuta maailma kulgu.
Jalad viisid mu üha sügavamale ja sügavamale metsa ja mu omaenda hinge.
Nüüd on kõik veidi teisiti kui varem. Parem:)

Nüüd aga rõõmustaks või kurvastaks lugejaid paari kirjandusliku vahepalaga:)
Nagu osad teist teavad, oli mul vahepeal suuri raskusi kirjutamisega. Või noh, mis raskusi, ma lihtsalt ei kirjutanud pikka aega mitte midagi. Mitte kõige pisematki luuletusekribalat. Aga õnneks on see aeg nüüd läbi:)
Ja ühel ööl, kell üks kirjutasin oma esimese PEALKIRJASTATUD luuletuse.
Ma ei tea, kuivõrd see sinna sobib, aga see lihtsalt tuli iseenesest koos luuletusega.


"Kadunud hinge lunastusepüüe"

Uks ukse järel
avanedes kriiksub.
Sammud vaikivad,
et tulla taas.
Võtmed kaovad,
et neid leitaks.
Ja Sina ei põgene,
et Sind kinni ei püütaks.
Iseenda eest põgenejad
leitakse ju alati üles.


Selline naljakas luuletus. Mul on juhe suht koos, kui ma seda praegu üle loen ja mitte midagi ei saa sellest aru, aga noh, selline ta juba ükskord on.

***

Oota,
ära veel mine.
Päev pole veel
õhtusse jõudnud,
veel pole see läbi.

Oota,
ära veel mine..
Jää, sest
päev pole veel
õhtusse jõudnud.
Jää, sest
veel pole see läbi.
Jää, mu kallis,
jää veel veidiks,
ehk ei lõpe
see siis iial.

***

Nii nüüd kaks luuletust 2006 a suvest.

***

Kivina langesin,
pea ees, tumedasse
kuristikku.
Ma langesin
ja langesin,
kuni aega
ei olnud enam
ja ma langesin
üha sügavamale igavikku
kuni pimedusest sai valgus
ja lõpust hoopis uus algus.

***

Mu ees laius
mustav sügavik,
linnukisa täis.
Ta põhjast vastu vaatas igavik,
seal aeg ringiratast käis.

Ma vaatasin sügavikku
ja vastu vaatas mind sügavik
aeg täis oli igavikku
ja hiirvaikselt sai tulevikust minevik.

***

See viimane ei ole päris valmis. Sinna oleks vaja viimast rida, mis riimuks luuletuse esimese reaga. Aga ma ei suuda seda välja mõelda. Õudne.

Oo, ja ma leidsin midagi ülivana. See on vist minu esimene luuletus üldse:)

***
"Ühe keskaegse lauliku lugu"

Teie lahket luba kasutan
ning ühe loo jutustan.
Loo noormehest ja neiust-
loo pruudist ja peiust.

Neile oli saatusest määratud,
tähtedest keelatud
õnnelikuks saada,
õnnetuks pidid nad elu lõpuni jääma.

Neiu oli ilus,
lausa õhtupäike puude vilus.
Ühes vanematega ta
elas õnnelikuna.

Ühel päeval tundis neidis,
et rõõmu ei tunne ta enam ühestki kleidist.
Ilmselgelt elust midagi puudu oli,
sestpeale algas ta õnnetu põli.

Vaid neiu ise sai aru,
et tabanud teda haigus nimega armuvalu.
Armastatud noormees
aga vaatas teisi, tõdes neiu pisarvees.

Noormees oli ilus ja uhke,
kuid leidus palju puhke,
mil ta oli armas ja hea,
võibolla sellest tärkaski neiu arm, mine tea.

Neiu aga oli häbelikkude killast,
üle kartis ta kõndida Julguse sillast,
noormees seevastu
liialt julgena maailmas astus.

Varsti lõppes neiu jaks,
üle ta surevate huulte lipsas sõnu kaks.
Lõpuks, et täita ta viimset soovi
läkitati need paberil noormehe hoovi.

Noormees sai kirja kätte õhtupoolikul,
neiu majja jõudis alles koidikul.
Neiu kambri ukse lahti kiskus
ning meeleheitest surivoodile viskus.

Ta oli liiga hiljaks jäänud,
ei mõrsja enam päevavalgust näinud.
Ise meeleheitesse ta uppus,
mõrsja surnukehal surmaund tukkus.

Kui kurb oli matuseliste meel,
käies surnuaia teel.
Kalmistul maeti kahte noort,
ühe südame kahte poolt.

Vaid seda teile tean öelda ma,
et noormees armastas neiut ka,
uhkusega neiu südant võita püüdis,
südames lembesõnu sosinal hüüdis.

See lugu on sellepärast kurb,
et nõnda tugev oli armastuse hurm,
ei julgenud kumbki öelda neist,
et armastasind nad teineteist.

Selline oligi mu krub lugu,
loodan, et ei rikkunud te tuju.
Seda lugu meeles pidage
ja edasi jutustage.

Lugu õnnetust armastusest,
suurte tunnete sarnasusest
ning kahest peiust-
noormehest ja surmast, kes mõlemad ihkasid neiut.

Ning sellest, et neiu õnnetult suri,
sest surm talle ootamatult kosilaseks tuli.
Loodan vaid, et mu juttu südames kannate
ja mulle mõne mündi annate.

***

Vot selline. Kuidagi kohmakas ja imal:D Aga noo, aasta oli siis ka 2004. Suht ammu nagu:D:D
Homme ehk kirjutan veel. Aga praegu kuulan Incubuse "Anna Molly"t umbes 1312481235724957y9779-ndat korda tänase pärva jooksul ja kaifin.