Ma ei ole normaalne.
Kell on pool kaks öösel ja mina loen vanu msni vestlusi ja kurvastan, vist.
Või noh, võibolla oleks õigem öelda, et tunnen kahetsust, et ma ennast sellise inimese peale olen raisanud. Aga jah. Nii see elu juba kord on. I can`t help it.
Suvi on nii rõvedalt kiiresti läinud, et ma ei saa enam mitte millestki aru. Halloo, alles oli Jaanipäev, alles oli juuli ja nüüd on faking augusti viimane pool ja siis juba FAKING kool.
MIDA? Kuhu mu suvi kadus? Kes selle ära võttis?
Aga jah. Ma ei ole eriti selline inimene, kes kirjutaks bloogi oma mingeid päevasündmusi või nädalavahetuse mälestusi. Ei. Need kes teavad, need teavad. Kes ei tea, need ei peagi teadma. Loogiline.
Niiet asun kohe asja kallale.







***


Su valede
Magushapu maik
Mu huulil,
Ma peaaegu, et usun neid
Suudle, suudle
Mu kallis mind veel.
Suudle ära
See tõe imal maik
Mu punakailt huulilt
Täna veel.



***

Karlile. Epule.


Su surma lõhna
Tõuseb kusagilt sügavalt
Läbi külma mulla
Ja kastemärja rohu.
Ma igatsen Sind,
Kuid ikka veel
Hoiab mind ärkvel,
Kuid ikka veel
Hoiab mind ärkvel
See surmakarva elu.


***


Ma sulen ukse,
jätan maha
Selle kurja maailma
Ma sulen ukse
Ja minust maha jäävad
Vaid sinu kurvalt igatsevad silmad.


***


Kui jasmiinipõõsas
Õisi valgeid kannab
Ja öösiti enam pimedaks ei lähe,
näen ma Sinust und,
mu kallis.


***

Kõik need
Kurku jäänud
Sõnad ja pisarad
Lämmatavad mind,
Hingamiseks enam
Ruumi pole.
Mu minevik
Istub mu kurgus,
Tapab ming aeglaselt.
Neelan möödunud ajad alla,
Sinu, su sõnad, pisarad.
Lasen neist lahti,
Teisiti enam ei saa.


***

See õnnelik naeratus
Su ilusal näol
Kui lained
Üle me peade
Kokku löövad
Käsi vaevu ulatab
Veest välja veel
Kui jalad puutuvad põhja
Ja tähed on siinsamas,
Me peade kohal.
Tahan neid oma peopessa
Sel sumedal suveööl,
Mil me kumbki ei saanud und.


***


Mariale ei meeldinud.

Thank God for iPod.