***


Sa lamad selili oma voodis. Akna oled lahti jätnud ja sealt puhub sisse jääkülm oktoobrikuine tuul. Su kõrval voodis on suitsupakk ja lillakas tulemasin. Jah, just lillakas, sest millegipärast ei müüda sulle ühtki teist värvi tulemasinaid. Igatahes, sa suitsetad juba viiendat suitsu järjest. Su varbad külmetavad, aga sa ei pane seda praegu tähele, sest su pea on nii paksult mõtteid täis, et sa oled ennast juba tunniks ajaks voodisse unustanud.
Taevas säravad üksikud tähed ja sa paratamatult mõtled seal lebades, et huvitav, kas üks teine inimene ühes teises kohas ka neid samu tähti näeb. Ja just siis avastad sa, et oled järjekordse suitsu julmalt filtrini ära tõmmanud ja nii muuseas läidad uue. Lillaka välgumihkliga muidugi. Imed sisse ja puhud aeglaselt välja. Sa hakkad aegamööda tundma, et su varbad vist külmuvad otsast ära, aga sa lihtsalt ei viitsi tõusta, et panna jalga sokke. Ei.
Sa ei mäleta sedagi, et sul on seljas vaid õhuke must topp ja miniatuursed aluspüksid.
Ei. Sul on vaja asjad selgeks mõelda. Kui see poleks vaid nii kuradima raske.
Umbes tund aega tagasi keetsid sa endale suure tassitäie kohvi. Nüüd seisab see lootusetult unustatult ja külmalt voodi kõrval laual. Sa imed mehhaaniliselt suitsu. Ja sa ei suuda lõppkokkuvõttes mitte midagi enda jaoks selgeks mõelda. Tegelikult teadsid sa seda kogu aeg. Aga sul lihtsalt oli VAJA mõelda. Ja uskuda, et sa suudad midagigi sellega saavutada. Oh well, better luck next time. Sa süütad järgmise suitsu ja mõtled edasi.
Sa ei mõtle sellele, et sa suitsetad vastikult palju. Ei.
Sa näed hoopis tähti, mis säravad selgelt sügisöös. Kusagilt kostub sinuni mingi rõveda hard metal bändi solisti kiretu röökimine, mis siiski ei suuda summutada kõrvalkorterist kostuvat karjumist ja naise nuttu. Aga sa ei kuule tegelikult midagi. Sa oled liiga eemal, liiga sügaval oma mõtetes.
Masinlikult sirutad sa käe ja võtad suure sinise kohvitassi. Rüüpad suure lonksu ja imestades avastad, et kohv on peaaegu sama külm, kui su varbad. Ja see kõik kokku on lihtsalt masendav.





***




Tsau, tahtsin ainult öelda, et ma ei ole tegelikult nii nõme kui tundub, lihtsalt sügis on mu jaoks üks väga raske aeg. Sellesmõttes, et siis on mul kuidagi raske ja ebameeldiv eksisteerida ja tihti ei lea ma asjades mõtet ja tihti ma ei püüagi seda leida. Seega, andke andeks mu pisikesed enesehaletsushetked ja soigumised. Loodetavasti lähevad need üle.





Ahjaa. Leidsin ühe igivana pildi endast. No okei, mitte nii vana, mingi umbes aasta tagasi Soomes tehtud. Naerge ka:)