Baaahhh.

Küsimus "Kuidas läheb?" on hetkel selline küsimus mida ma kohe üldsegi kuulda ei taha. Sest kui ma ausalt vastan, järgneb üks pikk rodu ehmunud ja murelikke küsimusi, millele vastamine läheb väga pikaks ja tüütuks.

Et siis vähemalt nendele selge oleks, kes mu blogi loevad, et olen jah katki ja kavatsen veel natuke aega katki olla.

Mmmm, Urmas Alendril on üks hea ja geniaalne laul "Kui mind enam ei ole". Et kuula ja mõtle veidi, mis siis saaks. Aga noh, sellessuhtes, et sellist olukorda lihtsalt konkreetselt ei teki aga oleks vahva, kui te arvestaksite sellega, et kui nii edasi läheb, siis on õhkõrn võimalus, et isegi võib tekkida. Aga mitte selle otseses tähenduses. Kuigi isegi see leebem variant oleks väga nõme ja üldsegi mitte minu moodi. Aga lihtsalt, ärge võtke mind enesestmõistetavalt. Sest nii see ju ei ole. Enam.

Nagu mõni juba teab, siis asjad on nüüd nii, et täna on neljapäev. Aga kõik halvad tunded, vihkamised ja valud suutsin ma jätta esmaspäeva, mis oli liialdamata mu elu kõige raskem päev siiani. Nii. Ehk siis esmaspäev on minevik, aga ma pean ennast veel veidi kokku lappima ja olukorda seedima. Ja enne ma vist täiesti ei parane kui saan ära võtta sideme oma käelt. Siis ehk saaks asjaga lõpparve teha.

Aga mul on hetkel uus lemmikinimene, kes on jube vahva ja hea ja armas ja kellega me loodetavasti homme kohtume ja laupäeval emotseme.

Ja panen siia praegu ühe pildi ühest hirrrmsalt kallist inimesest, kes on mulle uskumatult palju toeks olnud lihtsalt sellega, et ta on olemas. Saage tuttavaks, see on Oliver.
























Naljakas postitus tuli. Üldsegi mitte minu stiilis. Aga jah, ega asjad ei olegi samad, mis nad olid paar päeva tagasi.