Hommikul läksin siis kooli ja järsku PÕMM kõik on must ja kui pilt tagasi ette tuli, hakkasid mingid tähekesed ringi lendama.
Istusin maas kaks minutit, või kümme. Ja hakkasin kodu poole koperdama. Tee peal helistasin Marele. Kuidagi sain koju, kuidagi olen veel ikkagi elus.
Roomasin voodini ja ainus mõte, mis peas karjus oli see, et ma EI TOHI magama jääda. Aga vist võtsin nats palju Paracetamoli, et valust lahti saada ja süda läks pahaks ja ilge uni tuli ka. Ja jäingi tukkuma või ma ei tea, äkki oli see mingi une-eelne seisund või teavuse kaotamine vms. Ma tõesti ei tea. Igatahes, nägin und.
Me olime Marega Coca-cola Plaza Revali Cafés ja mul tuli hull unekas peale. Selle peale tegi Mare murelikku nägu ja ütles, et kallikene, kas sa oled lollakas või mis, et peale pea ära löömist ei tohi mitte mingil juhul magada ja võttis oma põhjatust kotist kofeiinitablettide purgi ja andis mulle umbestäpselt kaks tabletti. Ja imelik on see, et kohe kui Mare oli need tabletid mulle peopessa poetanud, ärkasin ma üles. Ja ehmatasin, et olin maganud.
Aga jah. Olen täna vist lehekese paracetamoli ära tarvitanud, see raisk ei mõika ju üldse.
Õnneks on mul Mare, kes on selliseid asju kaks korda läbi teinud ja analüüsis mind juba korralikult.
Tsikibriki.
Ahjaa. Vahepeal oli mingi imelik seisund ja ma lihtsalt nutsin. Mitu tundi.
Mul oli nii valus ja siis mul hakkas endast nii kahju ja kõigist teistest ka nii kahju, kõigist sündimata jäänud lastest ja oma sõbrannadest, kes on emast või isast ilma jäänud ja koerast, kes ammuammu auto alla jäi ja kaotsiläinud armastuse pärast nutsin ja leidmata armastuse pärast ja unund mälestuste ja kaugeks jäänud sõprade ja isegi selle pärast nutsin, et kool on nõme ajukepp ja teeb mind kurvaks.
Vot. Et siis mina lähen nüüd pead valutama.
Loodan ainult, et ma oma viimseid ajurakukesi ära ei põrutanud, kahju neist ju, nad on isegi vist väga üksikud juba.