Juhhei.
Mu ema loeb mu bloogi. Vahva.


Baaah, nevermind.
Tegelt asi, millest ma kirjutada tahtsin oli see, et nüüd on hoopis teine olla. Kõik on hooopis teistmoodi kui oli näiteks laupäeva hommikul kell 9.31. Ma arvan, et asjad on paremad.
Mõnes mõttes on asjade paremuse poole liikumises süüdi hea ja armas Andra ja minu kalliskalliskallis Kaisa, sest kumbki lihtsalt EI luba mul kurb ja katki olla ning kõik mu ülejäänud armsad sõbrad, kes mulle korduvalt on selle aja jooksul tõestanud, KUI väga vedanud on mul nendega. Mul on päris tihti hetki, mil ma lihtsalt ei mõista, millega ma olen sellised maailmaparimad sõbrad ära teeninud.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab keegi minust niii palju hoolida.

Vahepeal sain teada igast huvitavaid asju, mis muutsid mõnede inimeste käitumise minu silmis veelgi nõmedamaks ja vastikumaks. Fui. Aga jah.
Ma kirjutasin, põlgasin, nutsin, karjusin, mõtlesin ja suitsetasin ta endast välja. Sain üle. Niiet valu enam ei ole. Eip. Tuim rahu, sügav ükskõiksus ja mõned suuuuuuuuuured küsimärgid. Aga see on kõik. See, mis oli kunagi olevik on nüüd hiirvaikselt muutunud minevikuks ja kõik jäi ning jääb sinna. Ma ei viitsi ega jaksa enam sellele mõeldagi. Nii et ärge enam põdege. Ma siis katsun edaspidi vähem soiguda ka.


Päris naljakas tegelt. Üle suhteliselt pika aja TAHAN TAHAN TAHAN ma jälle kedagi niiväga, et see on juba hale ja teeb peaaegu et haiget ja ma mõtlen seda päriselt. Ja väga palju. Ja võimalikult kiiresti. Lähitulevikus. Homme, eiei , täna kõlaks hästi.
Aga vot, ei saa, vist.


Mmmmm. Mul oleks vaja kirjutada üks näituseretsensioon, õppida füüsika kontrolltööks (mis kuradi asja peale meil töö üldse on??), õppida jutustama mingit debiilset ingliskeelset teksti intelligentsusest ja homseks olla valmis rääkima toa sisustusest prantsuse keeles. Juhhei.
On tulemas kuuuuuum ja pikk öö ehk siis täna öösel me ei maga;)