Ehhh.
Nojaa. Täna peab soiguma veidi.


Tegelt on nõme, et ma ei viitsi kooli enam käia. Ja mõned kallid inimesed on nii puhvis ja uhked ja egod ja üldse käituvad veidi ebameeldivalt viimasel ajal. Ma loodan, et see periood on mööduv. Minu nunnud ju siiski.
Ja siis see on ka nõme, kui musidele haiget tehakse. Selliseid asju on ka vahepeal juhtunud.
Aga armas on avastada pühapäevaöösiti kella ühe paiku, et sõber, kes sulle äsja helistas ei tahtnudki muud öelda, kui et sa oled kallis ja ingel ja hea ja üldse nii armas, et ta tahaks su pooleks kallistada.


Kirjutasin vahepeal imelikke luuletusi.
Lugeda ei anna.


Ja PÖFFil käisin.
"Dasepo vallatud tüdrukud" - Parim film üldse. Ainus, mis suutis olla ääretult kurb ja ääretult naljakas korraga, ja mõlemat kusjuures üllatavalt veenvalt. Naerda sai ka palju.
"Paavsti peldik" - Masendav. Vaesus ja lollus, ehk maailma kõige halvem kooslus. Ja seda kõike ühel niigi masendaval päeval. Ei olnud hea olla pärast. Liiga palju negatiivseid emotsioone. Selle filmi juures oli ainuke positiivne asi Laura. Teate ju küll.




Aga praegu on nii, et ma ei jaksa enam olla ja proovin magama minna.
Tegelt ma juba tean ette, et ma ilmselt loen Zolad (Ehhee, päris loengi Zolad, minge persse, ärge uskuge ma valetan, loen salaja hoopis Eia Uusi) kella kaheni
Või siis Timo Marani luulekogu

Ja kurat, see on ilus.