Noh jah. Mõtled, et lähed rahulikult läbi vanalinna punktist A punkti B ja noh, tegelikult rohkem ei mõtlegi ju midagi. Et lähed ja. Aga vot ei ole sugugi nii kerge, kui ükskõik millises suvalises restoranis akna all võib istuda su silmarõõm. Ja noh, eriti rahulik ei ole vist enam ju.

Vahepealsete vastikute sündmuste tõttu olen viimasel ajal pisut sõnakehv. Või noh, puudulik pigem.

Luuletan hoopis vahepeal vanu tekste siia. Jah.

***


"Võta mind kaasa,"
Laulavad liiprid
Kui rongiga üle
Tuhised neist
Sinna, kuhu põgenevad pilved
Ja need, kes tahavad
Mõneks ajaks peitu minna

Päike paitab kiirtega silmi,
Veel 100 km Tartuni,

Kevad.


***


Keegi ei näinud
Su valesid läbi
Nad tulid tasakesi, hiilides
Ja imbusid meisse
Iga päevaga üha rohkem
Ja rohkem
Me keha armiliseks söövitades

Kohast, kust nuga
Läbistab soomused
Hakkab immitsema
Mõrkjat mürki,
musta kadedust

Palvetad tasakesi,
Et kogu su sisemus
Sust välja ei jookseks
Sest naha all
Ja siis kui sa arvad,
Et keegi ei näe
Oled hoopis teine




***


Ja noh. Ville ikkagi. Endiselt.






























Ja KoRn rokib ikkkkka veel. Jaa.