"Tuukrikell ja liblikas"

Käisin vaatamas. Oli hea. Jaa, vastuseks kõigi esimesele küsimusele, jaa, ma nutsin. Ja jaa, ma nutsin kodus edasi. Jaaa, ma nutsin ka teel koju. Jaa.

See on Film suure algustähega. Täpselt selline nagu olema peab - liigutab midagi su sees, lõikab su kindlakäeliselt terava skalpelliga lahti, teeb haiget seal kus on kõige valusam, laseb vere jooskma ja paneb mõtlema selle tühise asja üle, mida mulle meeldib eluks kutsuda.

Naljakas, kui erinevad mured võivad inimestel olla. Üks on terveks oma ülejäänud eluks lukustatud kõige valusamasse ja piinarikkamasse kongi, omaenda kehasse, ja teine muretseb näiteks selle pärast, et ta unustas küüsi lakkida vms.

Raske on elada ühiskonnas, kus iga tänavanurgale jäetud kilekott võib reaalselt enda sees peita nurisünnituse tagajärjel surnud loodet või hoopis näiteks žiletti, millega üks 16 aastat vana tüdruk veenid läbi nüsis. Vastik on näha, kuidas enamik sellise ühiskonna liikmeid on mugavalt unustanud kõik halva oma pisikese aju kõige kaugemasse soppi ning eksisteerivad nagu mingisugused elutud lihamassid. Hommik, söök, kohv, riided, tööle, töö, kohv, töö, kodu, söök, telekas, seks, uni. Rutiin on elu aluseks.
Ja kes olen mina, et kellegi kohta öelda väike inimene? Ma olen ise ju täpselt samasugune.

Täna koju tulles ei suutnud ma iPodi tööle lülitada, ma tahtsin, et kogu selle räpase maailma raskus vajuks mulle õlgadele. Tahtsin olla kõige eest süüdi ja ise sellest teadlik olla. Tahtsin, et keegi näitaks mulle näpuga ja ütleks halvasti, et mul oleks mingi vabandatav põhjus murduda, ent keegi ei pannud mind ja mu märjalt kurbi põski tähelegi. Neil oli oma mõnus mugav elu, ja minul, isehakanud mätril, olid kõikide mured kõrvus kajamas, ma nägin nende varjukujusid, kes otsustasid siia ilma mitte sündida ja ebaõiglaselt lahkunud sikutasid mind varukaotstest, et rääkida mulle oma lugu ja nõuda õigluse jalule seadmist.

Ma ei tea, miks ma nii teen. Noh, et tahan meelega, et mul oleks raske ja nukker jne. Vb olen ma massohistlike kalduvustega, kurat seda teab. Eiei, massohist oleks vale mu kohta öelda. Mulle ei meeldi endale füüsiliselt haiget teha. Ja ma olen liiga elusse armunud, et endale midagi halba teha. Pigem olen ma äärmiselt melanhoolne. Ma ei tea.
Aga selline ma olen. Vähemalt rohkem kui kaks korda kuus.



Ja peale selle, et ma olen üks haledalt melanhoolne kuju, luuletan ma ka veel. Täiesti kohutav kombinatsioon, kui aus olla.


***

Oleme jõudnud punkti,
Kus kõik peeglid
Valetavad meile näkku
Ja keegi ei tea enam
Et kas ja kuidas
Ja et mis siis lõpuks õige on
Või vale

Peeglid võivad ju valetada
Aga kõige rohkem
Kõige valusamini
Valetad ikka ja alati
Ainult sina

Mu armas peegel,
Sinu jaoks
Mul ennast
Varsti enam
Lihtsalt ei jätku



***


Karmi käega
Rebib päev öölt katteid
Kui unetult visklev
Valudest haigeks
Puretud hingega keha
Otsustab lakata olemast
Alles liiga hilja
Tuleb talle meelde,
Et ühes endaga
Lõpetab ta
Ka mingi osa meist
Jäädavalt Igavesti
Ja isegi
Olles läinud ära,
Jäädavalt Igaveseks
Ei taha ta,
Et teda unustataks
Ja öösiti hingab
Meile näkku miski
Jäine Võõras Ebamaine
Ja samas
Nii valusalt tuttav


***


























Aga liblikad on ju ilusad. Meenutavad mulle kevadet ja suve. Mu maailma kõige armsam vanaema küsib mult juba pisikesest plikatirtsust peale iga suve alguses, et millist liblikat ma kõige esimesena nägin. Vähemalt kümme aastat on mu esimene liblikas olnud kõige tavalisem rohelist värvi kapsaliblikas.

Ehk see aasta on kirju. Lootust on.