Hei.
Jõudsin natuke aega tagasi koju, tegin kohvi ja mõlgutan nüüd suure sinise kohvitassi taga muremõtteid. Muresid on palju. Aga inimesi, kellele neist rääkida, jah, neid on kahetsusväärselt vähe. Sest paljud ei saa lihtsalt minust, mu paranoiadest, madalast enesehinnangust ja muudest sellistest rohkem isiklikumat laadi muredest aru.
Ma tunnen ennast hirmus vanana. Te ei kujuta ette ka, kui vana ma endale teinekord tundun. Igatahes liiga vana. Selles saaks süüdistada päris paljusid. Nimesid nimetamata, eksole.

Ma ei tea, mis minuga lahti on. Lugesin just oma viimase aja postitusi ja peaaegu kõik on sellised murelikud ja nukrad. Luuletan ka vähem ja halvemini. Ütlen teinekord päris teravaid asju, mis pole üldse minu moodi. Ma loodan, et see läheb üle. Võibolla on mul juba keskeakriis??






Luuuuletasin. Vahepeal.

***


Ma tahaks kirjutada
Sulle ühe hirmpika kirja,

Ei, mitte hüvastijätuks veel,

Vaid, et öelda:

Tere, mu armas,
Meil siin on vihm ja kevad ja
Tuul laulab inimese häälega
Graatsilistes metallkonstruktsioonides,

Mis lõikavad maastiku kaheks

Võibolla ehk isegi liiga terava noana

Kas tead, et läbi taeva,

Mis hõõgub sinist
On raske leida end
Või kohta,

Kuhu kuuluda?

Kas tead,
Ma vist hakkan vaikselt juba

Harjuma sellega,
Et sind pole enam olemas
Pole kedagi, kes aitaks mul valida,

Et kas mina või maailm,
Kas maailm või sina,

Mina ise

Enam ei oska.

Võibolla kirjutaksin veel,
Et ma ei tea hullemat,

Kui on igatsus
Ja ehk lisan lõppu, et
Palun tule nüüd tagasi.



Igatsen.


L.


***

Mul on pidevalt tunne, et mu elus on liiga vähe värvi/värve. See kuulub muutmisele. Jah.

Pärnus, õigemini Suigus käidud. Päris vahva ja armas olemine oli. Hea.

Und oleks võinud rohkem olla. Mhm.

Aga teisipäeval on tähtis päev. Kuigi ma hea meelega ei saaks veel nii vanaks. Saaks korra veel 17 ja vaataks siis, mis edasi saab.