Näete, armsad sõbrad, mul on jälle mingi jonnimistuju olnud, saite minust pea nädalakese puhata.
Jah. Tegelikult peaks teile siia mingi päev nüüd pikemalt kirjutama, sest vahepeal - noh, ütleme ausalt - on asjad olnud päris tobedad ja mõnikord päris armsalt naiivsed.


Aga luuletasin, vahepeal.



***


See on vist nii,
Et kõik julgevad
Hingata alles siis
Kui sina
Enam ei tuksle,
Ei oska enam
Nii valusalt nõelata

Lõpeta, kallis,
Nüüd kohe
LÕPETA

Mu õhk hakkab
Jälle otsa saama
Ja sinu silmades
On jälle nikotiiniplekid
Sa räägid jälle nii
Nagu sa tahaks
Maha lõigata
Mu pikad süsimustad juuksed,
Mis sest, et mul polegi neid
Ja naerdes tantsida
Kui teiste surm
Ei suutnud tappa meid
Ja asjad, mis pole väärt
Tasuvad ennast ise ära

Lõpeta, kallis
Nüüd kohe
LÕPETA

Mina ei jaksa enam mäletada,
Et meie elu
Peab alati käima
Kellegi teise surma arvelt,
Mis kurva ja trööstituna
Lehkab kevadiselt tolmustel tänavatel



***

Oh ja kui ma homme jõuan, siis topin ma siia pilte ka sellest asjandusest, millega merel käia saab. Ja see on üle mõistuse ilus. Jaaa.


Aga praegu teen näo, et olen üks äärmiselt füüsikalembeline noor neiu ja loodevavasti lähen nüüd siis õppima. (HAAAAA, nagu ma ise ka seda usuks.)