Oh, teate ka, ma suutsin ennast praegu Internetti häkkida, aga kuidas ma seda tegin, jääb selgusetuks. Sest viimasel ajal seda va Internetti siin keset merd ei ole. Aga siin ma ometigi olen.

Viimastel päevadel on olnud palju päikest ja merd ja noh, päris palju halbu asju ka. Mu telefonist on saamas kriisiabi telefon ja see on hea. Et inimesed usaldavad ja üldse. Uhke tunne on.
Põnn peab ennast päris hästi üleval ja kutsub ennast Kiisuks ja mjäub ja joob Hapsu kogu aeg.

Eile sõin tööstuslikes kogustes kirsse ja avastasin otsatoa külmkapist kümme purki maasika toormoosi. Ohjah. Ma ei taha sellest rääkida.

Öösiti on jah tore ujumas käia ja muidu on siin ka hea aga see ei ole vahva kui baarist lastakse minu kõige kurvemat deprekalaulu ja tee koju on kurb ja üksildane.


Aga teist, armsad sõbrad, tunnen ma väga puudust. Tulge Vormsi ja aidake mul need kirsid ära süüa:)