Jaa. Linnas on ikka hoopis teistmoodi kui seal, saare peal. Esiteks, siin on mingi rahutus ja müra, uskumatu müra. Ja teiseks, siin on nii palju teha, et enda jaoks ei jää aega. See sobib mulle praegu. Sest ma pigem ignoreeriks ennast natuke aega ja tegeleks kramplikult kõige muu kui mõtlemisega. (Teada värk, mina olen ju see tüdruk, kes tavaliselt liiga palju mõtleb). Sest nii tundub kergem.

Vahepeal pole midagi juhtunud. Põletasin käe triikrauaga ära, leidsin üles selle ainsa sääse Tallinnas (ta proovis mind kaelast hammustada, värdjas) ja olin täiskohaga emme 2 päeva. Jälle.


Ja aevastan ma kogu aeg. Täna olen mingi 15 korda juba aevastanud. Ja teed joon ma ka liiga palju.

Aga muidu... Muidu on ikka sama halb kui enne. Ja ärge arvake, et ma jälle enda pärast. Ei.
Lihtsalt, kõik otsustasid surema hakata ja kurvad olla ja näkku panna ja. Noh, see kõik kokku ei ole just kõige toredam, vahvam ja ilusam asi. Eiei. See on päris kole, kui aus olla. Ja seepärast ma jooksengi ja teengi koguaeg igast asju, et mul ei jääks aega mõtlemiseks. Ja ei jäägi. Ja see on vist hea.


PS. Ma pole viimasel ajal luulet väga siia toppinud, ei taha peale suruda. Loete te neid asju üldse, mis mul siin üleval on??