Seda, et, noh, vihma sajab.



Täna katsun veel olla, ja homme lähen tagasi Vormsi. Seal saab hea olema.
Eile oli ilus. Hapu ka. (Sidrunid, kas tead.)



Ja publiku tungival soovil,

Luuletasin. Vahepeal.



***


Meie linnal on verine maik
Selle suve kõige vihmasemal augustiõhtul
Kui õhk on hingamatu ja kuud pole näha
Ja maailm on üks kole koht

Sest süda, mis ei jaksa ammu enam,
Ei jaksa enam tuksuda,
Kuna armkudet on liiga palju



Kas tead, sa valutad rohkem,
Kui kõik teised kokku

Mina oskasin sulle sind ennast andeks anda
Aga sina ei osanud
Ja tahtsid põgeneda,
Ent ainus tee vabaduseni
Viis läbi akna asfaldile


Vaikselt,
Kiirustamata
Riietasid end luuni lahti
Ja olidki juba läinud
Enne veel kui saabuv õhtu
Tõi tagasi kõik,
Mida päeval unustada püüdsid


Jah sina, sa valutad rohkem,
Kui kõik teised kokku


Ma läksin,
Teisiti ei osanud,
Sest tabletid ei aidanud
Ja hingata polnud enam midagi


Ma läksin
Ja akna jätsin ma lahti
Ja vihma sadas tuppa,
Kus piinles üks
Armidest ülekoormatud süda,
Ega jaksanud enam tuksuda
Ja sellel linnal
Oli verine maik
Ta kuivadel huultel,
Mis vaikselt külmaks tõmbusid
Ja asfalti igatsesid


***





Homsest saab ilmselt maailma üks kurvemaid päevi, sest ma lähen hüvasti jätma kellegagi, kes...surma ootab. Nukker on see, et ta ei pea seda sugugi kaua enam ootama.

Nad kõik ütlevad, et nii on parem. Ei. Ei ole.