Nojah. Ma ei taha rääkida sellest, et vahepeal on olnud kurb, ma parem ütlen, et I`d rather eat glass than live it through again. Aga see selleks.
Meil on nüüd päris ametlikult sügis ja see on minumeelest pagana hea. Sest mulle sügis meeldib ja sellega saab väga mõnusalt oma pidevat melanhooliat välja vabandada.
Homme on üks rõve päev. Sõna otseses mõttes RÕVE päev. Raske ja pikk ja nõme. Aga kes see enne kuulnud on, et päevi saaks vahele jätta? Ei saa. Selles see konks ongi.


Kuulan Björki, kes laulab, et kõik on armastust täis. Eitea, kas nüüd päris on. Jaa, aga samas, võibolla ma lihtsalt ei oska vaadata. Või ei taha osata.



PS. Armas Ulle, ma siiralt usun, et maailma lõpus ON kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Ma usun, et kui ma ükskord sinna sisse jalutan, siis istud Sa seal, jalg üle põlve ja jood kohvi. Tilgakese piimaga. Nagu ikka. Jah, istud, jood kohvi ja lehvitad mulle.
Jällenägemiseni, armas sõber. Ma ei unusta Sind. Loodan vaid, et seal on hea kohv.