Kuna mul on ilmselgelt liiga palju vaba aega ja sellega seoses ka liiga palju aega magamiseks, siis sellisteks puhkudeks on ju üldreegel, et kui mitte midagi teha pole ja unenormid on ka täis magatud, siis peab liiga palju mõtlema.
Jaa. Ja seda ma siis tegin.
Mõtlesin igasugustele asjadele. Näiteks nendele asjadele, mis olid täpselt aasta tagasi (kuupäev oli küll teine, aga mis sest) ja siis nendele asjadele, mis on üldse vahepeal juhtunud ja mis ei ole juhtunud, kuigi oleks pidanud juhtuma. Neid asju oli kokku üldse liiga palju. Lõppkokkuvõttes suutsin ma endale jälle mingi emotsionaalse kriisi mõelda. Ja tunda end taas altveetuna ja ärakasutatuna. Ilmselt on mingi kosmiline kord selline, et mu sügisvaheajad lihtsalt peavad kõik perse minema. Sest just sinna on nad läinud, juba kaks aastat järjest. Mingi järjepidevus on märgatav.
Homme tahan minna kinno, Sõpruses on Jaapani Animafilmide Festival vms asi, ei tahaks seda vahele jätta.
Muidu, mis siin ikka, vihma sajab, põnnike on jälle väga haige (see on väga kurb, palavik kõigub 38-39 kraadi vahel ja ta sonib), reedel oli rebaste pidulik ristimine(jahu, kama, kalamaksaõli, Balti jaama odekolonn, vibraator, vahukoor & kilu, seenemuusika, kamasuutra ja natuke veel Balti jaama odekat), eile käisin Sigur Rosi filmi vaatamas Hansu juures, joon jälle punast veini (mille vastu ma vahepeal millegipärast kummaliselt allergiline olin), liialdan jälle punase veiniga, kaklen, norin muhku ja mölisen. Some things never change, do they?