Terererere hommikust. Võinoh, mis hommik meil enam on. Pigem lõuna juba. Aga sellised need pühapäevad ongi minumeelest, lihtsalt ühed pikad hommikud. Teoreetiliselt on pühapäeval VÄGA palju asju, mis peaks kibekiiresti ära tegema (vähemalt minul on) aga kuna need hommikud kipuvad venima ja venima, eriti kui sa kuulad Sigur Rosi ja jood maple/honeybush`i teed sortsu liksiga, siis tavaliselt avastad sa alles kusagil kella 18.00 ja 19.00 vahel, et pagan, näe, õhtu on käes ja ma ei ole jälle midagi teinud. Või noh, vähemalt mina avastan seda päris tihti.
Praegu on toas istuda patt, sest nii ilusat hommikut pole ma tükk aega näinud, aga Henrik Ibsen oma näidendianalüüsiga ootab, järjekorras on rõõmsalt ka üks täispikk kirjand ja muidugi ühiskonnaõpetuse ettekanne. Muide, ma oleks äärepealt kirjutanud ettekande asemel praktiline töö, rärr, GAGi tsikid saavad naljale pihta;)

Jah. Muidu kisub vaikselt lörri kõik. Aga praegu on tuju paratamatult hea, sest õues on maailma kõige ilusam kuldne hommik, väikevend räägib kõrvaltoas midagi kurgileibadest, vaikselt mängib Sigur Ros ja tee maitseb hea. Rääkimata sellest, et mind äratas kell 9 üks kallimatest kallim hääl (kahjuks küll halbade uudistega, aga siiski. Kõik juhtub põhjusega, eks).

Ma praegu ikkagi mõtlen, et ehk peaks siiski selle õuetuuri tegema:)