Mängin täna või õigemini viimasel ajal ühte mängu. Reegliteks on, et sul peab KÕIK halvasti olema (seekord ma ei liialda) ja sa pead suutma kogu selle s*ta juures head nägu teha ja naeratada. Mul on tunne, et ma oskan seda mängu juba natuke liiga hästi.
Pinged koovad oma võrku ümber minu ja tõmbuvad üha koomale ja koomale ja ülevalt sajab veel ainult sitta juurde. Aga tänu sellele mängule paistab vähemalt mõnel tunnil päevas päike ja naer tuleb otse südamest. Sest siis saan ma teha nägu, nagu poleks neid muresid ja kõike seda masendavat halli ollust olemas. Jah, just seda see mäng teeb, annab võimaluse eitada ja olla normaalne. Mida iganes see ka ei tähendaks.
PS. Mul on esinemine Pimedate Kuude Luuleõhtul, eeldatavasti 28. november. Vilde Majamuuseumis. Olete kõik oodatud. Tähendab, teie all mõtlen ma neid viite inimest, kes veel mu blogi loevad või siia kogemata eksivad. Aga see ei tähenda, et teised ei tohi ka tulla. Muidugi tohivad. Oleks ju tore.
6 kommentaari:
oh:) väga äge, et sa OMA luuletusega esined!
Aga kelle omadega siis?:)
Alati ei ole see autor, kes luuletusi ette loeb
Nojaaa. Aga ma eelistaksin siiski enda omi lugeda, mis ma ikka võõraste sulgedega eputan, võimis.
Ahhoi! Selle mängu kohta ei oska ma kosta ridagi. Mul jällegi omad mängud (as you can read), aga see on küll tore, kui luuletuuled puhuvad! Edu!
Aitäh heade soovide eest ja muide, mulle väga meeldib sinu blogi lugeda:)
Postita kommentaar