"Perfume - The Story Of A Murderer"

Oooo. Näe, ma vaatasin filmi ja natukeseks ajaks said sõnad otsa. Mitte, et see mind väga positiivses mõttes rabanud oleks. Ei. Aga oma kummaline võlu on tal olemas. Jaa. Ja see võlu paelub mind veel nüüdki, kaadrid jooksevad peas ja tegelaste repliigid kajavad kõrvus. Kõlab klišeena, eks? Aga seda ta ei ole. Võib-olla sellepärast ta rababki, et vähemalt mina ei olnud enne tänast õhtut elu sees midagi sellist näinud, mis suudaks mind tülgastada ja vaimustada korraga. Aga "Perfume" just seda tegigi.

Imetabaselt hea ekraaniversioon sakslase Patric Süskindi samanimelisest romaanist. Ooo.
Ma ei suuda siiamaani mõista, kuidas saab ühes ja samas filmis näidata selliste kaadritega, mis panevad hinge kinni sellist julmust, rõvedust, jälkust?
Ma ilmselt pean veidi seletama, et teil, armsad sõbrad, kes te seda filmi veel näinud pole, mingigi ettekujutus tekiks.

Põhimõtteliselt räägib film ühest kurva saatusega noormehest, kes sünnib kalaturul ning kelle ema ta sünnihetkel kalaraipete juurde jätab, lootes, et laps peagi sureb. Ent lapse nuttu kuuldes hakkavad inimesed lapse ema otsima ning näevad teda põgenemas. Ta tabatakse ning puuakse üles, süüdistatuna oma lapse tapmiskatses. Jean-Baptiste saadetakse lastekodusse. Peagi avastab sirguv poiss, et talle on looduse poolt kingitud ääretult hea lõhnataju. Ta tunneb kõiki lõhnu maailmas ja tema suurim soov on kinni püüda
tema arvates maailma kauneim lõhn - ilusa naise ihu lõhn. Ja ta asub selle nimel halastamatult tegutsema, tappes oma ohvreid ning nende lõhnu pudelikestesse peites. Tema esimene õpetaja räägib talle legendi ühest Egiptuse vaaraost, kelle hauakambrist leiti mingisugune urn, mille avamisel oli paiskus õhku sellist lõhna, mis tekitas sissetungijatel tunde nagu viibiksid nad paradiidis. Egiptlased usukusid nimelt, et ühe hea parfüümi tegemiseks on vaja nelja komponenti tavalise kolme (ehk siis tipu, südame ja põhjanoodi) asemel. Selle Egiptuse vaarao parfüümi kolm komponenti suudeti taastada, ent neljas jäi saladuseks. Ilmselt kummitas see neljas noot Jean-Baptiste`i, kes siiski suutis leida enda jaoks need 12 imeilusat ja hästilõhnavat neidu, kelle ihu lõhnast kokku segada paradiisi lõhn. Muidugi ei jäänud tema koostisosade kadumised ja taas alasti ja juusteta ilmumised märkamatuks. Nagu 18. sajandi Prantsusmaal kombeks, piinati teda ja määrati kohtuotsus. Jean-Baptiste lubati risti lüüa, anda talle 12 lööki raudnuiaga ning lõpuks üles puua. Ent lõhnameister oli täpselt hetk enne oma tabamist saanud valmis oma paradiisiessentsi ning seistes vangikongis ja oodates oma vangivalvureid, määris seda oma kaelale. Valvurid vabastasid ta ahelatest ning langesid põlvili ta ees. Talle toodi otsekohe kenad riided ja viidi tapalavale tõllas. Timukas ja rahvahulk reageerisid lõhnale täpselt nagu vangivalvuridki ja pidasid Jean-Baptiste`i ingliks. Paradiisiunelmas viibides riietas kogu see rahvahulk üksteist lahti ning asusid armatsema. Hommikul ärgates oli neil kohutav pohmell ja häbi ning juhtunu lihtsalt kustutati oma mälust, leiti kibekiiresti uus süüdlane ja pooti ta üles.

Jean-Baptiste oli siis juba teel Pariisi poole, et allutada kasvõi terve maailm. Ent teel olles avastas, et tal endal puudub võime armastada ja armastatud olla, sest parfüüm ei tekitanud temas mingit emotsiooni. Seega otsustas ta tagasi minna oma sünnipaika kalaturul. Kohale jõudes avas ta pudelikese maailma parima lõhnaga ja kallas selle sisu endale pähe. Hilisel õhtutunnil turul viibinud inimesed olid veendunud, et ta oli ingel ning et nad on temasse armunud. Oma sügavas kiindumuses sõid nad ära viimsegi kui tüki Jean-Baptiste Grenouille`ist, uskudes, et nad on teinud midagi siirast armastusest.

Ma usun, et mul on üpriski õigus, kui ma kirjeldan seda filmi kui üks kolevastikut ilusat filmi. Sest muud moodi ma seda kirjeldada ei oska. Aga vaadata soovitan.

"The soul of beings is in the essence of their scent."- Patrick Süskind