Vabandage tõesti, aga ma ei saa praeguse hetkeni aru, et mis ainete mõju all või mis seisundis ma olin, kui ma olin nõus sellise tööga, kus ma pean LAUPÄEVA HOMMIKUL kella poole üheksaks tööle roomama (mõnikord kahjuks suhteliselt sõna otseses mõttes) selleks, et lasta sisse koristaja ja siis passida arvutis (loe:orksis & blogides) tund aega, panna selga tööriided ja siis passida kella kuueni, olles valmis olema vastavalt vajadusele kas siis infopunkt, psühhiaater, käsitöö spetsialist, naeratav idioot, liiga palju kohvi joonud idioot, Eesti ekspert, fotograaf, modell või siis alamaganud ja pahatihti ka veel veidi tipsine idioot. Võinoh, mis veidi.


Nojah. Aga palk on vähemalt normaalne, nii et ma ei vingu. Võinoh, vingun küll, aga mõõdukalt. Ja mõõdukalt ju tohib.

PS. Eile õhtul ütles mulle üks poiss, kelle nimi on Oskar, et ta tahaks umbes kõige rohkem maailmas näha sellist stseeni: mina olen trollis, hoian käsipuust kinni ja äkki libistab mingi narkomaan oma käe mulle taskusse. Mina pööran selle peale ümber, vaatab hetke selle narkomaani valget, luitunud nägu ja virutan talle lihtsalt oma peaga vastu nina. Verd pritsib, ninaluust pole ilmselt suurt enam midagi alles ja ma lükkan narkomaani rahulikult uksest välja, pöördun kõrvalseisja poole ja küsin: "Kule, sul salvrätti on vä?" ja pühin rahulikult selle narkomaani tumeda vere oma näolt.
PS2. Kas see on mingi uus pick up line? Või nagu mida?? Kas ma olen tõesti nii vanaks jäänud, et ma ei saa enam aru uue põlvkonna huumorist?