VANADUS



Oled ka märganud? Neid kortsukesi silmade ümber tuleb aina juurde ja murekorts otsaesisel on visa kaduma. Mõtle, mis siis saab, kui sa esimese halli karva leiad?? Üleüldine paanika ja depressioon? Nojah. Mina sain oma esimese šoki juba siis, kui ma olin äsja 18 täis saanud, tundsin end niigi juba ilge vanamutina, mõtlesin lastelastele nimesid ja sokimustreid välja. No ja siis helistas mingi faking Hansapank, et pakkuda pensionikonsultatsiooni. NO MIDA.
Ma olen tükk aega juba tundnud muret selle pärast, et mina isiklikult tunnen üha enam ja enam, et ma olen pragu liiga kogenematu ja - olgem ausad - loll, et teha jaanuaris otsus oma edasise tuleviku kohta. Sest seda meist ju eeldatakse. Võimis. Tobedaks muudab olukorra see, et tegelikult on juba täitsa inimese tunne ja võiks ju teha juba selliseid suuri otsuseid nagu mida õppima minna ja mis pensionisammas valida ja asju, noh, saate ju aru küll, do the things that grown-ups do, aga selle suureks kasvamise värgiga kaasneb ka teadmine, et ma tegelikult midagi ei tea ja see jätab mu kusagile abitult seisma. Ma olen pidanud väga paljusid oma otsuseid ja tegusid kahetsema, seda üht kõige tähtsamat ei tahaks küll kahetsema jääda. Niiet, kui ma lapsena lootsin suureks kasvada ja siis mingeid vastuseid saama hakata, lootsin ma ikka põhjendamatult palju. Ei saa mingeid vastuseid. Rohkem kõikvõimalikke küsimusi hoopis. Persse küll noh.