On neljapäev, kell on 16.22, väljas lõppes just lumesadu ja katustele ning tänavale langenud lumi võib hakata südamerahus sulama. Sest seda ta ju teeb. Iga kord. Sulab.

Ilma lumeta on nii kõle. Õõnes ja tühi. Inetu. Seda enam, et iga pea päev on õhus lume lõhna. See on nagu narrimine juba.
Ma olen haige muide. Juba mitmendat nädalat. Ma ei tea, kuidas mul see õnnestus, aga nii on. Ja ma pean hakkama saama. Saan ka. Uskuge või mitte. (Mina näiteks ei usu.)




Mõnes mõttes on asjad nüüd paremini kui enne. Mõnes mõttes on nüüd segadust isegi rohkem. Ja mõnes mõttes olen ma jälle kõik ära rikkunud. Ma ei tea, kuidas ma iga kord oskan.
Ma ei tea.

Aga muusika aitab. Jaa, ja lumi, mis katustel sulab ja hommikuks kadunud on.