Pühapäevad on maailma kõige müstilisemad päevad. Nad algavad ja järsku on juba läbi. Klõpsti. Kell 11 ärkad ja järsku saab kell juba 21.5o. Ja mis vahepealse päevaga juhtus? Keegi ei tea. Mitte midagi teha pole jõudnud, mitte kusagile kaugemale iseenda ega oma toimetustega pole ka jõudnud. Ja päev on ometigi kuidagi otsa saanud.
Müsteeriummüsteerium.


Aga ega mul polegi tegelikult midagi öelda. Tahan vabandust paluda ja ei julge.
Luuletan kogemata aeg-ajalt ja unustan kogu aeg kõikvõimalikke asju. Naeratamist unustan näiteks üha rohkem. Jaa, ja inimesed hakkavad juba tähele panema ja küsima. Aga mina ju ei tea.

Ja samas mul on mingi imelik tunne selle asjaga. Noh, et seekord läheb paremaks, mitte halvemaks.
:)

(Näed, seekord ei unustanud naeratamist. Ja see on ju ometigi hea.)