Päevad mööduvad kummalises tühjuses ja tegevusetuses (kuigi nagu tavaliselt peaks mustmiljon asja ära tegema jne eksole). Ilmselt on asi selles, et ma jälle ei oska midagi endaga peale hakata.
Väsimus veab silmi kinni, kuigi jaksu nagu oleks ja tahtmist ka, aga see alamagamine lihtsalt ei lase end niisama unustada. Eriti kui peab end kella kaheksaks kooli vedama ja halva asja juures head nägu tegema.



Vahepeal on nii ilus ja hea, et ei oska seda kuidagi sõnadesse panna ja vahepeal on jälle nii kole ja halb, et ei taha seda kuidagi sõnadesse panna.
Tulin natuke aega tagasi KUMUst El Greco filmi vaatamast ja tunnetasin iga viimse rakuga, et olen elus. See oli ilus. Noh ja siin ma nüüd olen. Sest suurema osa ajast tean ma, et mul pole vaja veel kusagile mujale minna. Ja te küsite veel?