Tere, armsad sõbrad. Te olete küll ei loe seda siin enam, aga mulle meeldib ikka nii alustada. Kuidagi südamlikum võinii.
Mina olen maailma kõige ilusamas kohas. Arva nüüd siis ära, et kus. Haa.
Linnud lendavad madalalt mööda ja praegugi veel kruuksuvad haned, kes ilmselt on teel põhja poole. Maa on veel külm, seega peale Päikese loojumist läheb kohe jahedaks. Aga päeval on nii soe, et hakka või juba uskuma, et ongi päris kevad käes. (Tundub uskumatu, eksole.)
Käisin oma Kaisa ja valgemagusa veinipudeliga mere ääres. Päike tegi põsed punaseks ja vein tuju veel paremaks.
Muide, tee ääres on juba pajutibud ja akna taga kasvaval hiidkastanil on pungad küljes.
VÕRRATU. Vaat et võtabki põlvist nõrgaks.
3 kommentaari:
Tere Lee! Tead, mida aeg edasi, seda vähem mind see virtuaalne reaalsus huvitab, sest õues on nii ilus-kena, nii-et võibolla tõesti mõne aja pärast ma ei satu ka sinu blogisse, aga kuna ma hetkel neid ridu siia toksin, siis tähendab see ju... midagi see ju tähendab... ikkagi... :)
mina ikka loen, tööl tavaliselt.
Šhalalalalaaa, te olete armsad.
Postita kommentaar