Hyvää huomenta, rakas ystävä.


Hommik ise on sügisene. Kuulan shuffle`iga muusikat millegipärast keegi kusagil arvab, et mul oleks täna hommikul kohe eriti palju Coldplayd vaja. Aga ega ma vingu.

Koolis on asjad paremad. Jaa. On. Ausalt. Ma hakkan juba natuke nagu asjadele pihta saama. Ja lõpuks ometi sain ma asjad nii kaugele, et ma saan õppida soome keelt. See on nii hea.

Vormsis käisin! See oli maailma parim asi. Käisime purjetamas ja mere ääres ja ja ja. Nii ilus ja hea oli. Veel parem kui tavaliselt, ja uskuge mind, ma ei arvanud, et see võimalik on.


Ja muidu? Muidu saadan postkaarte ja tohututes kogustes e-maile ja lohutan, naeran, nutan, imestan, pettun, kurvastan, olen aeg-ajalt veidi üksik, mõtlen, laulan kogu aeg ja igal pool, küpsetasin teisipäeva õhtul 100 kapsapirukat (ma ei taha sellest rääkida), olen tõbine, vaatan häid filme, joon soome kohvi, söön soome komme, õpin soome keelt, kuulan rõõmsameelset soome muusikat ja ootan kannatamatult sügist. Ehk siis ei mitään erikoista. Jaa.