Piinlik vaikus sai läbi. NÜÜD.



Tere, mind pole siin ammu olnud. Selle eest olen olnud igal pool mujal.
Palju asju peaks rääkima ja soovima ja läbi arutama, aga kuna ma seda juba teinud pole, siis ilmselt pole ka vaja. Sest jõulud olid teil kõigil ju niikuinii lumised ja ilusad ja vana aasta lõppes hästi ja uus algas veel paremini. Eks?

Lumi on üks hea asi. Katab kinni kogu selle kolm kuud kestnud masenduse ja musta öö ja meeleheite. Teeb asjad lihtsaks, puhtaks ja heaks.
Eriti kui teda on palju, sajab pidevalt juurde ja sulab huultel.


Ma kirjutan vähem, sest ma ütlen ära enamuse asju, mida ma muidu kirjutanud oleksin. Ja ennast korrata tundub tobe ja ebavajalik. Rääkimine on ilus. Inimesed on ilusad.
Hakkan üle saama ühest mind kaua-kaua kummitanud halvast mälestusest. Üle saada aitab üks teine, väga hiljutine imeilus mälestus.

Muidu pole elul väga viga, ainult et ülikool ja kahtlused ja eksamid ja pooletunnised kõned Hollandist ja jäljed lumel ja kaelal ja juhused tekitavad palju segadust.
Olengi üks suur sasipundar. Haruta lahti mind, armas sõber, oleksin väga tänulik.