teisipäev, veebruar 09, 2010

Ma olen omadega sõlmes. Kõik asjad, mida ma olen alla surunud, sest mul pole nende jaoks aega olnud, kõik need asjad ütlesid järsku, et Nii, nüüd mulle aitab. Ma vajan lahendust. KOHE.

Ja nad kõik tulid korraga.




Nad kõik tulid korraga.
Kõik varjud mu minevikust, kõik vastamata jäänud küsimused, kõik tegemata jäänud otsused, kõik kirjutamata jäänud sõnad, nad KÕIK KÕIK KÕIK tulid korraga. Ja mina olen üksi. Üksi loendamatute sõlmedega.


Ta ütles, et ma hüüan sind öösiti. Ma ei imestanud. Ma usun, et sina ka mitte.
Tule ja sõlmi mind lahti. Tule tagasi mu juurde ja sõlmi mind lahti enne kui sõlmed liiga koomale tõmbuvad, enne kui kevad tuleb, enne kui ma päris segi lähen. Veel on aega. Tule!

2 kommentaari:

vesiaamies ütles ...

Ahhoi! Täna tuli päikene nii kenasti Muhumaa peale paistma! Kevad! Ta tuleb! Päikene! Lumine heinamaa! Iluzzz! Tervitusi sulle! Arnek Muhumaalt Mäla Jüri-Matsilt

Lee ütles ...

Hei!
Meil on ka imekaunis päike juba mitmendat päeva. Päiksega on kõik paljupalju lihtsam:)


Loodan sind varsti näha, seniks saadan tervitused vastu:)