Sellest, kui valged on ööd

ja kui üksildased on kassid kell 3 öösel




Kool lõppes enne jaanipäeva. Siis oli jaanipäev. Siis oli paar päeva puhkust. Ja siis algas peale.
Laste- ja noortelaagris kasvatajana töötamine oli huvitav ja mitmekesine töö: sai kaklusi lahutada, alaealistelt alkoholi konfiskeerida ja öösiti uurida, et millisest telgist tulevad need hääled, mis ei tohiks üheski laste- ja noortelaagris üldse kostuda.

Saarte noorte asju ajan ka vahepeal. Neid on palju ja see on hea. Tunnen, et teeme õigeid asju õige eesmärgi nimel. See annab sellise kuulumistunde. Ja see on hea. Hea on tunda, et see on See.

Elu muutub nii kiiresti, et ise ei pane tähelegi. Suvi jookseb eest ära ja järgi talle ei jõua.
Inimesi on palju ja nad on kõik nii erinevad. Erinevad mulle ja maailmale. Neid on häid ja noh, vähem häid.

Ülikool on endiselt suur küsimärk. Võib-olla on põhjused nii mõnegi jaoks valed, aga nad on minu põhjused ja ei peagi teiste jaoks tähtsad olema. Ja kuidas saabki üks kahekümneaastane teada, mida ta tahab? Ta võib vaid aimata ja sellest iga kord ei piisa. Ei peagi piisama.
Aga eks näis, mis elu toob (mulle ei meeldi viimasel ajal selliseid kindlaid otsuseid teha enam, sest elu on õpetanud, et plaanid ei kehti). Jaa ja ilmselt toob ta selle, mis tulema peab.

Ööd on imeilusad ja magada ei raatsi. Suvi annab palju ja võtab palju. Kui ma öösiti koju tulen, siis ma peatun iga kord naabermaja akna all, et läbi klaasi kassi paitada. Ma ju tean, kui üksikud me kõik oleme öösel kell 3. Naljakas mõelda, et maailmas on hetkeseisuga 6,860,007,101 (muutumas sekunditega, eksole) inimest ja sa saad ikka olla nii üksi mõnikord.
Ja samas on kõigi nende inimeste seas mõned, kellega koos ei ole üksi olla. Mõned, kelle sa tunned ära.
Üldse, viimasel ajal on tunne, et asjad hakkavad paika loksuma ja äratundmisrõõm on imekaunis.

Ma arvan, et ma võin öelda, et ma olen õnnelik.

Ja kasski nurrub peale pai saamist veel pool tundi ja uinub teadmisega, et mõnikord kui on üksi olla, siis tuleb üks unine lokkis juustega tüdruk, kes paneb oma käe vastu klaasi ja naeratab.