Eile sooritasin ma sotsiaalse enesetapu, jah just nii.
Ma käisin vanaema sünnipäeval.
HURRAA!
Aga tasuta alkoholi sai ja vanaema oli mulle uued ilusad punased käpikud kudunud, nende siniste asemele.
Need sinised olid ikka jube armsad, ma praegu mõtlen. Ise tehtud kaa veel. Oeh. Aga jah, ega need kõige-kõigemad asjad jäägi alles. Ikka juhtub nendega midagi. Umbes nagu inimestega.
Reede oli üldse üks haige päev. Paha tuju oli.
Tema tegi kaa asja ainult hullemaks.
Mare unustas mind pidevalt igale poole maha. Tegelt oleks tahtnud ikka peale kooli kusagile koos minna, nagu me olime kokku leppinud vms, aga nojah. Mariaga oli ka lõbus. Mis sest, et ma midagi umbes ei rääkinud.
Lihtsalt istusin jõin oma teed nagu mingi mölakas ja passisin ühte punkti, peas keerlemas mõtted Temast. Right.. Mis vahet seal enam on.
Selles suhtes, et tol hetkel kui Ta mulle silma vaatas, sai mulle kõik selgeks.
Sai selgeks, et see on mõttetu, et ma teen endale ilmaasjata haiget.
Et tuleks alla anda. Et see unistus (nagu ka kõik teised) ei saa mitte kunagi reaalsuseks, vähemalt mitte minu puhul. Et tuleks pilvedest maa peale tagasi tulla ja hakata asju tõsiselt võtma. Et tuleks lõpetada unistamine. Et tuleks endale kiiremas korras elu hankida ja lahedaks hakata.

Kallis Sõber!
Ma luban sulle, et ma hakkan heaks ja armsaks. Luban, et varsti ei kuule sa minu suust enam ühtki halba sõna mitte kellegi kohta (kui siis ainult teinekord, ja väga põhjendatult) ja et minust saab inimene, kellele võiks igas olukorras toetuda. Luban, et mul on mata või vene keele kodune töö alati siis tehtud, kui sul tegemata on. Ja et mul on õpik just siis kaasas, kui sina selle unustanud oled. Et ma õpin kontrolltöödeks ja aitan Sind. Ja et ma vastan oma telefonile kell kolm öösel, et kuulata Su nuttu ja hüsteerilist enesehaletsust.
Mul olid eile hullud süümekad, et ma nii sitt sõber olnud olen.
Oota veidi ja Leest saab hea sõber.

You know I love you, I always will.
Sest ilma sinuta ei oleks mind.
:)