Küllap olete te enamik lugenud seda alljärgnevat luuletust.
See tegelikutl kirjeldab mu praegust hingeseisundit vast kõige paremini. Miski südames teeb kriipivat valu. Nagu okas võinii.

Või on asi lihtsalt puberteedis.

***
Õhtuvaikuses
Tapsite te mu
Jälle
Taas üks kord
Kui te mind
Ei mõista
Jälle
Liiga tihti
Jälle.


***


Mu väike ilus
Sinilind
Lahvatab leekidesse
Kesk sinitaevast
Ja vahukoorepilvi.


***
jaaa, depressioon on üks lahe asi.
eriti, kui see on põhjustatud ühe rämedalt kalli inimese poolt.
võibolla ma eksin, ja ma väga loodan, et see nii on, kuid ta just virutas mulle noa selga. Ai, kui valus see on. Purpurpunast verd pritsib seintele. Kurat, see ju määrib kõik ära. Mu valgel pluusil on nüüd vereplekid.
Olete kunagi näinud, kuidas verd inimesest pritsib?
Ma olen. Kunagi ammu. Ma olin siis veel laps. Siis olid asjad veel lihtsad.
Siis ma ei saanud aru, et kui inimesest niimoodi verd purskab, sureb ta ilmselt üsnagi pea. Siis ei olnud surma minu jaoks veel olemas.


Pea valutab meeletult. Ja just avarii armi koha pealt. Ma vist läksin kaks sekundit tagasi hulluks.