esmaspäev, november 13, 2006

"TEE PIKK JA KELLAAJASTATUD ARMASTUS"

Maria Lee

Ma kompasin su lagesid ja seinu,
sa hullumeelne üksikkong ja vare,
ja suudlesin su veenev-kurbi veene.

Su veri kirgus minusse kui varem.
Sa ise justkui olid hoopis eemal.
Su kõne sai mu kallistustest kare,
pilk ebalev, toon kalk ja sõnu keelel.
“Ära tule enam,” ütlesid, “vaid ole.
Kui ära lähed, asu kohe teele.”

Ma tõotasin ja teotasin su valu,
oo pilastust, mis armastusest koorub,
oo seda uskmatust sus, alati mis jalus.

Pilk andeksandmatu mu üle ülbelt kooldus,
sest “sina enam minult eal ei palu”.
Su kibeturvaline endakaitsemoodus.

Ja udu, udu,
udu ikka katab,
ka neid, kel pole andeksandi loota.

Ma läksin jälle ära, läksin mööda
su sõnus juba varem neetud teid,
ja kahetsusi jäi mu ümber looka,
sa talveudus varuks korjad neid.



kurat.minu luule on selle kõrval nagu linnusitt mu varrukal.
öäk.

4 kommentaari:

Maria ütles ...

mulle just meeldivad sinu luuletused. sellega võrreldes on nad head lühikesed, tabavad. mulle meeldib nii :) ei pea tükk aega mõtlema selle üle

Anonüümne ütles ...

sa valisid sellelt lehtelt (minu arust) kõige sitema luuletuse XD

Aga jamh. Sinu omad on ka sitaks head and you know that, sa lihtsalt tahad, et kõik seda pidevalt ütleksid.

Tuuli ütles ...

Sinu omad on ka väga ilusad :)

Lee ütles ...

mare, sa oled üks tõeline noku.kammooon, kas sul ei teki sellist tunnet, kui sa loed midagi ÜLIHEAD?

teistele aitäh.
teie ei ole nokud.
mare on:D

aga kurat, ma armastan teda siiski.