"TEE PIKK JA KELLAAJASTATUD ARMASTUS"

Maria Lee

Ma kompasin su lagesid ja seinu,
sa hullumeelne üksikkong ja vare,
ja suudlesin su veenev-kurbi veene.

Su veri kirgus minusse kui varem.
Sa ise justkui olid hoopis eemal.
Su kõne sai mu kallistustest kare,
pilk ebalev, toon kalk ja sõnu keelel.
“Ära tule enam,” ütlesid, “vaid ole.
Kui ära lähed, asu kohe teele.”

Ma tõotasin ja teotasin su valu,
oo pilastust, mis armastusest koorub,
oo seda uskmatust sus, alati mis jalus.

Pilk andeksandmatu mu üle ülbelt kooldus,
sest “sina enam minult eal ei palu”.
Su kibeturvaline endakaitsemoodus.

Ja udu, udu,
udu ikka katab,
ka neid, kel pole andeksandi loota.

Ma läksin jälle ära, läksin mööda
su sõnus juba varem neetud teid,
ja kahetsusi jäi mu ümber looka,
sa talveudus varuks korjad neid.



kurat.minu luule on selle kõrval nagu linnusitt mu varrukal.
öäk.