Tegelikult olime me kunagi suured-suured sõbrad. Koos naersime, lollitasime, rääkisime maailma asjadest ja tögasime üksteist.
Nüüd tulen ma sulle meelde ainult siis, kui midagi vaja on. Näiteks, kui oleks vaja mingisugune referaat välja printida või kui inglise keele tõlki vaja on.
Alles selle aasta maikuus ei osanud ma oma elu ilma sinuta ette kujutada.
Ja nüüd räägime me heal juhul korra kahe päeva jooksul koolis.
Kui aus olla, teeb see haiget.
Ma võin olla teinekord lahke jms, aga noo niimoodi mind jõhkralt ära kasutada..
Ma ei ole mingisugune täispuhutav kumminukk, keda oma tujude järgi kohelda, kui sa veel ei teadnud.
Sind ei ole minu jaoks enam olemas, kui mul sind vaja on.
Seega ei ole sa ka enam sõber. Vähemalt mitte päris Sõber.
Meievahelisest sõprusest on saanud pinnapealne tutvus.
Oh tsau, kuidas elad? Aa, okei hästi. Mis tund sul hakkab? Tunnen kaasa, füüsika Silasega ei ole just kõige meeldivam asi. Okei, ma nüüd lippan tundi, tsau.
KUHU MA SU KAOTANUD OLEN?
Mulle ei meeldi niimoodi sõpru igasse ilmakaarde pillata.
Aga samas, kui ainult mind huvitab meie sõprus ja kui mina olen see ainus idioot, kes selle nimel vaeva näeb, siis okei.
Muide, sa oled esimene, kellest ma niiviisi ilma olen jäänud.
Ja ma tunnen sinust kohutavalt puudust...