Et siis homme tohib täitsa hästi palju pöialt hoida. Nimelt loen Vilde Muuseumis.
Ma ei viitsi otselinki panna. Sorrrri.

http://www.news.ee.everyday.com/index.phtml/article/3575969?1198057378&1198077639

Bääää, hull närv on sees.
Käed värisevad ja puha ja jalad ka ja üldse. Ma ei tea, mis ma seal publiku ees teen.
Suren ära ilmselt.
Jah, ma istun toolile aga mu keha väriseb niivõrd hullusti, et ma kukun ja löön oma pea JÄLLE ära ja suren ilmselt kaks tundi hiljem haiglas ajuverejooksu, olles enne veel suutnud ära teha testamendi, et vältida seebioopereid pärijate vahel peale oma surma.

Või teine variant oli selline, et ma teen performance-stiilis esinemise. Et kuna ma loen niivõrd halvasti, siis panen ma ennast kava lõpus põlema ja järgmine nädal loete Areenist, et noorluuletajad tegid enneolematu performance`i, mille käigus pani üks luuletajatest ennast konkreetselt põlema. Liha kärsahais kõditas reporteri sõõrmeid ja kõrvus helises juuste põlemise hääl. Ja mu vanemad saavad ropult rikkaks, sest kõik hakkavad mu luulet lugema, et aru saada, mis tropiga tegu oli üldse ja siis ma saan kuulsaks ja noh, tegelt ma veel ei tea, kas ma raatsin ennast ikkagi põlema panna. Et ehk saaks mingit teist moodi ka.

Aga tegelikult olen õnneks palju positiivset vastukaja saanud ja enam nii hull vast polegi.
Aga jamh.

Pärast peab ennast alkoholiga lohutama. Jaa.

Oh. Luulet ka.

***

Vaata,
Seal läheb see mees,
Keda kõik teavad
Aga keegi ei tunne
Ta läheb üksi
Läbi detsembrikuu
Sinkjashallid silmad
Kobamas tasakesi
Midagi sügaval su sees
Mornvalusaks kriipsuks
Tardunud suu
Näe vaata,
Läheb üksi
Läbi detsembrikuu
See mees,
Keda kõik teavad
Aga keegi ei tunne
Ta läheb üksi,
Täiesti ihuüksi
Ja ta jalad
Ei jäta ühtki jälge lumme

***

Homseni siis, armsad sõbrad. Hoidke pöialt:)