Teate ka, et täna on üks igavesti ilus päev ja et tuju on kusagil kõrgustes ja ma NAERAN nagu lollakas iga asja peale ja noh, mis seal ikka, tunnistan parem ausalt üles, et käin õndsa naeratusega ringi.
Miks, küsiks iga normaalne inimene. Jah, miks?
SEST MEIL ON KEVAAAAAAAAAAAD. Ja see on maailma kõige parem asi. Päriselt. Ei valeta.

Ei oska kuidagi olla. Mu oma nahk on muutumas võõraks. Võibolla tahab ta vahetamist.
Ja ma olen hale stalker. Lohutage mind.

Oohhhoo ja kui nüüd aus olla, siis luuletasin ka vahepeal.

Hoiatan kohe alguses, et see esimene on emo. Eilse puhul siis, cheers.

***


Ta arvas
Et surra ei ole valus
Et ainult hingata on raskem
Aga ta ei julgenud vaadata peeglile
Piisavalt sügavalt silma,
Et näha kui rängalt ta eksis
Selle asemel raiskab ta nüüd
Oma imeilusat nahka
Valudele,
Mis jätavad kehale
Karistuseks arme

Väike rumal Portselantüdruk


Ära muretse,

Armid ei unusta.



***

Palun ära
Kustuta mind ära
Mu nahk
On sinuta võõras

Ära kustuta mind ära,

Õitseme veel

Selle aasta
Kevad tuleb nii kiiresti,

Et see teeb
Peaaegu, et haiget

Ma näen sind mõnikord unes

Nendel öödel,

Mil uni on harv külaline
Ja tuleb tavaliselt peale nuttu
Kaks tundi enne hommikut

Ärme kustuta üksteist ära
Ilus on õitseda koos
Varakevadel.


***


























Kohe näha, et kevad on.
Mu muusikamaitse on muutumas kaootiliseks ja ma mõtlen sellele, kellele ma mitte mingil juhul mõelda ei tohiks. Sest üldjuhul mõtlen ma ennast temast kurvaks.
JA MA EI SAA TEMAST ENAM MITTE KUNAGI ÜLE, ausõna.