Küsimusele, et mida ma praegu teen, võiks vastata mitmel miljonil erineval moel.
Näiteks praegu üritan ma ennast purju joota, tegeleda saja asjaga, mis peaksid praeguseks juba tehtud olema ja mida juba sada korda mult küsitud on. Kuulan Jose Gonzalest ja Lou Reedi. Teesklen, et ma ei kuule, kuidas isa teises toas venna peale karjub. Hingan.
Joon veel punast veini ja süvendan paranoiat ja nukrust. Tajun sõrmedega puidust laua tekstuuri ja kujutan ette, kuidas elusas puus mahlad jooksevad. Tõstan toosti kevadele. Vein.

Mõtlen asjadele, millele ei tohiks. Vaatan pilte, mida ei tohiks. Segan ennast sinna, kuhu ei tohiks. Olen keegi, kes ma olla ei tohiks.


Aga kes ma olen üldse?
Mis hetkest lõpeb kõik see, mida ma endast arvan ja saab alguse päris mina?

Tunnen ennast nagu hüpiknukk, kes on terve elu tahtnud nööre läbi lõigata, ent kardab, et nööre nüsides lõikab kätte.



Ma ei tohiks sellistel õhtutel veini juua. Vähemalt mitte üksi.
Tahan kaissu ja vaadata Velvet Goldmine`i, aga ma ei leia seda kusagilt ja üldse. Mind ei taheta.



Kurat võtaks, mitu korda ma pean sul paluma viisakalt mu peast mu ajust mu mõistusest lahkuda??