MA EI SAA ÜLE.
MITTE MITTE MITTE KUNAGI.




Mhmh, et jah, ma olen maganud täpselt ÜHE tunni ja olla on sitaks lahe ja tahaks täiega tööl olla praegu ja üldse.
Mõnel tropil oli eile hull vajadus eriti nunnu olla ja noh. Aga ikka heas mõttes nunnu:)
Ja olekski võibolla kusjuures läinud kalamajja mussi kuulama, kui täna poleks pidanud kella üheksaks tööle tulema ja kui tarbitud alkoholi hulk oleks olnud suurem. Ta lõhnas hästi.


Diletantide Avangard oli lahe, Junk Riot rokkis (öelgu see nunnu poiss mida tahes), siis nägin paari vana tuttavat ja hökhöm Kaarlit, kes siiski polnud mu peale sugugi kuri ja leidis oma hämmastavalt kaines olekus, et meie Marega oleme tegelikult superkangelased. Et kusagil pidi olema mingi sari kahest tüdrukust, kes on päeva ajal tavalised koolitüdrukud ja siis kui oht on kusagil läheduses, muutuvad nad supervõimetega tšikkideks. Ja noh, me Marega peaks siis vist oma tegelikku identiteeti rohkem varjama hakkama, ei ole vaja, et liiga paljud sellest kuuleksid. Mhmh.





Öösel, PTÜI, hommikul kell kuus ei saa ju ometigi magama jääda, kui peas kummitavad read. Jäin julmalt poole luuletuse pealt magama ja ootan nüüd, et ta taastuks.

Kurat, võiks kaineks ka saada juba. Loodame.