Tegelikult ei ole sugugi raske mustast august välja saada, retsept on päris lihtne, tuleb muuta oma põhimõtteid vastavalt olukorrale ja reegleid väänata ja endaga vaielda ja teha kõike hoopis vastupidiselt sellele, mida retsept soovitab.
Prima Vista oli ülilahe, või noh, vähemalt see osa, mida mina nägin oli. Tuubil täis huvitavaid ja kordumatuid inimesi ja nende veel huvitavamaid lugusid. Ja nad kõik meeldisid mulle, ükskõik, millised nad ka polnud. Tartu on üldse maailma kõige parem koht ja Pärnus oli ka äge jalutada ja vestelda Edviniga enne põrgulikku bussisõitu Tallinna tagasi.
Aga neid teisi päris luuletajaid ja päris kirjanikke kuulates hakkab kõhe. Sellepärast ka siis see must auk. Tekib tunne, et mina ei oska/ei jaksa/ei viitsi/ei suuda/ei saa mitte kunagi nii ja ega sealt saagi midagi ilusat tulla, kui peas vasardavad lisaks peavalule ka sellised mõtted. Aga vist läheb paremaks. Peab minema, proovisin ma ennast enne lohutada, aga ma ei tea. Eks näis. Lootust mul veel on, niiet kõige jubedam vast polegi.
Enne kirjutasin siia veidi asjalikumat juttu, aga Blogger arvas, et see on kaka ja jooksis kokku. Ilmselt oli tal õigus, sest mul pole juba õieti kaks päeva mitte midagi öelda olnud. Mõtted on mujal. Vastikult kaugel ja vales kohas ka veel pealekauba.
Ahjaa. Luuletame siis näiteks vahepeal.
***
Oma roostes käega
Jätad punakaid plekke
Mu heledale ihule
Armas kevad,
Ära enam löö
Pussnuge rindu
Ma ei jaksa paraneda
Ei jaksa armkudet kasvatada
Ja ega need plekidki
Vist enam välja tule
Üks raske pühapäevahommik
Naeratab oma kolme hambutu suuga
Ja lehkab liiga magusa veini
Ja heledapäiste tüdrukute järgi
Asi pole selles,
Kes sa oled,
Lihtsalt minus pole ruumi
Sinu ja su rahutuse jaoks,
Armas kevad,
Torka parem silmad peast,
Et ei peaks nägema
Selle maailma häbi
Ainult ära löö enam
Pussnuge rindu,
Seal on niigi valus
Ja plekid võiksid ka
Jätmata jätta
Enne kui ihu
Pesust auklikuks kulub
***
Vahelduseks nurrun nüüd pisut. Ja tunnistan praegu ausalt, et kõigest hoolimata on ilus olemas olla. Mjäu.
5 kommentaari:
sry, aga ma ei oska kuidagi kommenteerida :/ asi pole luuletuses, vaid minus. luuletus on hea :)
Ma ei oska sulle midagi vastata ka, niiet oleme tasa.
:)
:---)
Hea, et see siin olemas on. Natuke lohutust kurba argipäeva.
Kas sa mõtlesid seda rõõmsat nägu, mille sa kommentaarina postitasid või midagi muud?:)
Postita kommentaar