teisipäev, mai 13, 2008

















Tunnen üha enam ja enam, et seisan millegi ilusa lõpu äärel.
See teeb haiget.




Luuletan ka, vahepeal.





***



Pettumuse kibe maik
Põletab suud kui
Mõtled, et ehk
On homme parem

Sa ei usu seda isegi

Proovid pühkida
Huultelt valusaid mälestusi
Ent need
On sinna igaveseks sööbinud,
Räägivad sinu eest
Kui keegi teeb haiget
Ja peegeldavad endid
Sinu liiga sügavates
Pruunides silmades,

Kust ei oska ma
Peale valede
Enam midagi
Välja lugeda

Mõtlen, et
Ehk on homme parem,
Ega usu seda isegi


***






Uni tundub kättesaamatu ja lubamatu luksusena. Proovime siiski. Kui vaja, siis varastan. Olen meeleheitel. Ja noh, kes poleks, kui magaks sama vähe kui mina viimasel ajal.

4 kommentaari:

Mell ütles ...

Varastaks kyll, aga kuidagi ei 6nnestu

Mell ütles ...

Varastaks kyll, aga kuidagi ei 6nnestu

Maria ütles ...

see luuletus mulle meeldib :)
väga hea (Y)

Lee ütles ...

Kui mängu tuleb uni, siis tasub minetada taktitunne ja reeglid ning hakata petma ja sohki tegema, sest une nimel on peaaegu kõik lubatud.

Luuletus meeldib mulle endale ka. Kuigi lugedes kriibib vist natuke liiga valusalt. Aga ei, võibolla nii peabki.