Ma hakkasin täna mõtlema, et ma usun vist liiga vähestesse asjadesse.
Ma ei usu, noh, sellesse, millest ma ei räägi. Ei kirjuta ka üldjuhul. Või noh, tegelikult kirjutan, aga välja ei ütle. Väldin.

Miks? Ei tea. Ma pole ju veel kunagi seda ise kogenud. Ega pole ka niimoodi haiget saanud, et võiks sellist käitumist armidega õigustada.
Armid on, aga hoopis teised.


Ma ei usu mõnikord inimestesse. See on juba raskem juhus. Sest inimestesse peab uskuma ja nende peale peab lootma. Muidu ei saa üldse olemas olla.


Hoopis teine lugu on headuse ja maailmaga. Leian, et siiani on mu elu üpris muretu ja võib isegi õelda, et teiste silme läbi õnnelik olnud. Aga õnnelik ma pole. Vähemalt praegu mitte. Ehk ei oska ma hinnata seda, mis mul on. Ehk ei olegi põhjust õnnelik olla.
Alati kui ma nii räägin, kuulen ma ühte häält oma peas, see kuulub mu isale ja ütleb:"Katus on ju pea kohal, toit laual ja riided seljas, mida sa veel tahad?" Aga päris nii lihtsalt need asjad ei käi. Ei, ma ei väida, et mul oleks raske või halb elu, ei, sugugi mitte. Lihtsalt, millestki väga olulisest jääb puudu. Väga puudu.


Jumalast ma rääkida ei taha. See on liiga isiklik. Ja pealegi, ma ei tea ju veel midagi. 18 aastat ei ole piisav aeg, et omandada mingeid suhtumisi või hoiakuid või arusaamu. Mina näiteks tunnistan ausalt üles, et ma ei kavatsegi sellistele asjadele mõelda enne kui ma olen pisutki maailma ja inimesi näinud ja tundma õppinud. Ja läbi nende ka ennast paremini mõistma hakanud.


Ning siiski, kõige vähem on mul usku iseendasse. Loodetavasti muutub see mõnel ilusal päeval, kui ma suudan ennast ka enda silmis tõestada, kuid praeguseni pole ma seda suutnud.





Aga võiks ikkagi luuletada. Vahepeal.

***



See juhtus Tartus
Ühel õhtul maikuus
Kui üksindus
Karjus mõistusest kõvemini

See juhtus Tartu maikuus
Ja maitses
Pargitreppide ja veini moodi

Jah,
See maitses Tartu
Ja sinu moodi
Ja voolava vere moodi ka

Sa jätad kipitava haava,
Mis ei parane enam kunagi ära
Aga ma lihtsalt pidin
Ennast tol korral sinusse uputama
Sest viina ega klaase meil polnud
Ja Emajõgi oli ka nii kuradi kaugel

Tegelikult uputan siiani
Sest sina oled ainus,
Kellesse mul veel usku on

Viin ei aidanud

Ja jõgi on ikka veel
Nii kuradi kaugel




***








Ja nüüd. Nüüd ei usu ma enam tükk aega, aga ma siiralt arvan, et varsti on helgem olla.