Täna õhtul on ideaalne õudusfilmi ilm, tühi korter ja vastikuid paranoiasid täis Lee. Õnneks tuleb telekast Red Hot Chili Peppersi laivkonsa aastast 2006, praegu rokib Scar Tissue ja mingid tibensid karjuvad, aga see ei sega bändi nautimast ja jaa, ma laulan praegu kõva häälega kaasa. Naabritest ei ole veel kahju. Ja üldsegi, Anthony laulab praegu isegi rohkem mööda kui mina.

Oodake, ma proovin endale nüüd sisestada, et see peaks mind teoreetiliselt lohutama.
Ei aidanud.
Aga laulmist ma ei lõpeta, haa, paras sulle, sa vastik alumise korruse Ilmar, ma teen sulle tagasi KÕIK need korrad, mil ma olen olnud sunnitud pead vastu seina tagudes kuulama George Michaelit öö läbi. Mine ise persse. On küll parem olla nüüd, jah, aitäh küsimast.






Ja luuletasin, vahepeal.


***


Taaskord hulkusime purjuspäi
Mööda kollaseid suitsuseid tube
Ja vihmamärgi tänavaid

Taaskord mängisime klaveril duetti
Ja teistele valetasime,
Et oleme eksinud

Taaskord ulgusime kuu poole
Nagu kaks näljast hunti
Ja rohelistena põlesid
Silmad me peas

Me kumbki
Ei kõhelnud uste taga,
Vaid jalutasime neist läbi
Ja tundsime endid kõikvõimsatena
Ravisime üksteisel vähki
Ja toitsime südamevalu,
Sest kõigest hoolimata
Unustasime me pidevalt,
Et hommik saab alati seda raskem,
Mida kauem õhtul pudelipõhjadest
Otsida sind

Taaskord petsime hiilgavalt teisi
Ja viletsalt iseennast

Eksisime ära Moskva metroos
Ja ükskord kevadel üksteises

Hirm muutus võõraks,
Sest me olime ju ometigi
Põgenemise maailmameistrid

Jah,
Me olime kõikvõimsad,
Vähemalt senikaua
Kuni jätkus seda,
Millega häguseks muuta võib meeli

Me petsime, võitsime
Ja uskusime
Kuni tuli hommik
Ja tõde mõjus nagu
Lahtise käega löödud kõrvakiil

Sundrehabilitatsioon reaalsusesse:
Veel mõned kõrvakiilud,
Täpsed ja hoolikalt sihitud,

Kibe kohv
Ja veel kibedam hommik



***



Eksin mõtetega pidevalt valedesse kohtadesse ära. Aga see meeldib mulle. Praegu.
Muidu möödub elu geograafia lainel. Esmaspäeval proovieksam. Ärge olge kadedad.