Haa, mind nii lihtsalt juba mingisuguse geograafia proovieksamiga tappa ei õnnestu. Aga päris hea katse, tuleb tunnistada. Tublid.
Peale mõrvakatset jõudsin koju ja hakkasin Tammsaare "Tõde ja Õigust" lugema, täpsemalt siis neljandat osa. Kuradi kurat, ma ei saa aru, miks peab Tammsaare nii valusalt kurbi kohti oma raamatutesse pikkima? Ma pole vist ühegi teise autori puhul nii palju lugedes silmi pidanud pühkima. No kulge, kas teil ei lähe südame alt õõnsaks selle Indreku ematapmise kirjelduse peale? Ja siis on muidugi see koht, mida ma äsja lugesin. Kui te olete lugenud või üldse kuulnud midagi sellest 5-köitelisest romaanist, siis ilmselt teate, et iga osa on sisult ja võibolla ka stiililt totaalselt erinev. Käesolev IV osa meenutab ülesehituselt vast kõige enam üht klassikalist seebiooperit. Jaa. Kõik mehkeldavad kõigiga ja naised on uskumatult lollid ja terve elu keerleb mingisuguse seltskonda kuulumise kinnisidee ümber. Selle seltskonna nimel ohverdatakse siis abielusid, üüratult raha, suhteid ja väärikust. Ent kõige valusamini näitavad ajastu naiivsust leheküljed, mis kirjeldavad ühe täiesti süüdimatu naise (proua Itami) lohakust oma lapse suhtes, kes lõpuks siis selle hoolimatuse tagajärjel ka sureb. Ja alles peale oma beebi surma mõistab vaene debiilikust proua Itam, et see kõik oli vist ikkagi kuidagi tema süü. VIST. Ja hakkab oma last lõpuks ometi armastama. Ent ta taipab kõike alles liiga hilja. Nagu enamik inimesi.
Aga ta läheb oma taasavastatud emaarmastusega õõvastavalt kaugele, tellides kunstnikult surnud lapse maali ja kutsudes fotograafi, et too tema külma ja kanget last pildistaks. Miks? Sest see tõstis teda seltskonnas aina kõrgemale positsioonile. Ja ehk tahtis ta ka oma südant rahustada. Ma ei tea, ma ei mõista, kuidas saab midagi rohkem armastada kui oma last.
Aga te ju teate ka, millised on minu suhted lastega. Eks.
Ja siis tuleb veel see lollakas Tammsaare oma valustäpsete kirjelduste ja nõelteravate detailidega, nii valusate ja nii teravatega, et ma ei saa seda surnud last enam silme eest.
Kõige tipuks jäin ma magama ka veel. Aga see polegi kõige hullem.




Luuletasin. Jaa, vahepeal. Poleks arvanudki, eks?




***



Üks vastik
Pühapäevahommikune
Minnalaskmismeeleolu
Ma ei tea,
Kas tohib seista stoilise rahuga
Ja vaadata,
Kuidas ma kulgen mööda
Täiesti valesid radu
Ja räägin võõra häälega mõtteid,
Mis nagu ei kuulukski mulle

Ma ei tea,
Kas nii tohib,
Ent siin ma seisan
Ja ausalt öeldes
On mul üsna ükskõik,
Et kas need rajad
Ka kunagi kuhugi viivad

Ma lihtsalt seisan
Ja lasen sellel
Võõraks muutunud kehal tühjast joosta verest,
Karjuda, valetada, nutta, ekselda
Ja endast liig suuri tükke rebida

Ma palun vabandust,
Et ma nii rahulikult,
Aga ma tõesti ei oska enam
Ennast kuidagi aidata

Need on need pühapäevad
Ja hommikud,
Mil laseks kõigel minna
Kui ei teaks, et homme
On jälle esmaspäev
Ja loodetavasti paistab päike
Ja enam ei ole nii raske nii tühi
Nii lootusetu olla

Aga paistab,
Et lootust siiski veel on,
Sest homme
On kõigi eelduste kohaselt
Siiski taas esmaspäev



***




Ma ei suuda enam ära oodata, et millal need jamad juba ükskord läbi saavad. Kool jms ma mõtlen. Aga veidi veel, lõpp juba terendab silme ees.
Oleks vaid jaksu vastu pidada.